Kui kusagil küsitakse, kes on sinu/teie lemmikkirjanik, olen ma kõhkelmatult vastanud- Astrid Lindgren. Mul on tunne, et meie huumorisooned on samast tüvest pärit.
Minu põlvkonnal polnud AL-st muud lugeda, kui korduvalt, pähejäämiseni Bullerby lapsi, Pipit, meisterdetektiiv Blomkvisti ja Karlssonit. Kui aga praegu tööl riiulisse vaatan, näen kohe mitut lauditäit! Olen need kõik nüüd täiskasvanuna läbi ka lugenud, aga nende raamatutega pole tekkinud sellist kambajõmmi tunnet. On jah humoorikad, põnevad, huvitavad, lastepärased, jne, aga tuu põle tuu! Mina elasin raamatusse nii sisse, et oleks nagu ise üks peategelastest olnud, kord üks, kord teine.
Vahel Bullerby lapsi või Pipit välja laenutades olen mõnele lapsele või emale ka maininud, et see oli mul kodus olemas ja lugesin oma raamatu nii kapsaks, et see raamatukogu oma on ka tervem!
Teiste temast mõjutatutega olen elus ka kohtunud. Me tunneme üksteist ära nagu ühe sekti liikmed. Meie omavahelised jutu sisse pikitud väljendid on olnud umbes selline: "Minu nimi on Liivia (Riina/Eha/Marge/Meeli). Ma olen tüdruk. Muide seda on nimestki kuulda" ;))) Või: "Ärge minu pärast kartke. Mina saan alati hakkama!"
See on umbes sama, et "Me oleme Tallinnast, me maksame" või "Ma söön oma mütsi ära, kui üks neist pole naine".
Kes selle sees pole kasvanud, see ei mõista.
Vanasti oli hea, kui aastas paar uut lasteraamatut ilmus, üksikud mustvalged kriipsujoonised sees või hoopiski ilma piltideta! Seepärast olidki kõik raamatud, lastesaated ja multikad meil peas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar