Juhtus eile selline imelik asi, et tuli vanamammi raamatukokku, vaatas riiuleid ja lehestendi ning puhises vihaselt. Ja siis pistis kisama, et kuhu sa kõik lehed oled pannud. Näitasin talle tavalist kohta, kus perioodika ikka olnud on. Hakkas karjuma, et sa ei taha mulle enam uusi lehti anda. Olin muidugi äärmiselt üllatunud- kuna ta käib mitu x nädalas, on tema just see, kes alati hommikuti uusi lehti-ajakirju laenutab. Ma siis püüdsin kannatlikult seletada (ta ei kuule hästi, niisiis pidin kõvemini kisama), et kuna tellimisrahasid on vähendatud, käibki perioodikat nüüdsest vähem, et selle kohta on mul ju koridoris stendil ka teade väljas, tule loe. Luges jutu sildilt ära ja hakkas karjuma, et sina ei taha mulle uusi anda ja nimelt peidad neid minu eest ära. Ei aidanud mu selgitused!!!
Kui sellest ka oma kolleegidele üle Eesti kirjutasin, olid kõik küll väga imestunud, et mis inimesed teil seal küll elavad. Novot, me ju töötame kõik maaraamatukogudes, kus külaelanikud on head tuttavad ja ramsitädiga sõnelustesse tavaliselt ei laskuta. Ollakse ikka heatahtlikud nii siin- kui sealpool laenutusletti. Sellist olukorda ma kujutaksin ette rohkem kuskil linna teenindusasutuses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar