LUGEMISELAMUS

Victoria Clayton "Lootus jääb" oli raamat, mille ma algul kohe käest ära panin- tundus teine liiga igav ja veniv ja sutsu imelikki. Aga midagi jäi justkui kripeldama. Ja kui vahepeal olin ühe "sinise" sisse ahminud, nii et reedel lõpetasin ja esmaspäeval oli juba ununud;), siis võtsin ta jälle kätte. Ja hea, uskuge mind! Kirjaniku omamoodi vaheletorgatud mõtetega harjub ruttu, sest need on otse elust. Paljude lausete peale tuleb mulle konkreetne inimene silme ette, kes käitus just samuti, nagu raamatus mõni tegelanegi.
Mul on eluaeg, või noh, sellest saati ikka, kui raamatuid loen, kaustik, kuhu kirjutan raamatutest loetud mõtteid, mis eriti hinge lähevad või minu elus millegiga seostuvad. Üks saab täis, võtan teise...
Praegu, kui loetud on veerand raamatut, olen juba nii 10-nd mõtet ellu kaasa saanud