Tõeliselt hea meel on just praegu vaadata kolme noormeest lastenurgas (vanustes koolieelikust algklassideni). Üks loeb teistele valjusti ette raamatut, !eesti autorit muide!, mille üle on veel topelt hea meel. Kas tõesti kasvab peale tarkade meeste põlvkond?! Loevad raamatuid juba koolieelikuna ja huvi erisisuliste vastu aina kasvab. Kui üks taoline tubli on eeskujuks, siis peavad väiksemadki lugemist iseenesestmõistetavaks.
Päris kaua aastaid, nii kümmekond, olin sunnitud nii raamatukogus kui laenutuspunktis kuulama enamasti vaid naljaraamatute pähekulunud nalju, ikka ja jälle avastas keegi need riiulitest. Või siis koomiksid. Viimaseid õnneks nohistati diivanitel omaette lugeda, vahel ka näidati üksteisele pilte, aga "koomuskit" pole väga võimalik mitmekesi nautida.
Tüdrukudki vaatavad vahel koos mõnda nõuanderaamatut.
Kõige pisem praegu küll tüdis kuulamast, aga võttis riiulist ka ise raamatu ja ütles tähtsalt: "Mina lugen".