Teistmoodi

Proovisin mõni nädal tagasi ühte uut Robertsit lugeda, aga seisab siiani pooleli. On teine siin kõige rohkem möödunud aastal laenutatud, st et peaks siis nagu kõigile ju meeldima, aga üldsekohemitte ei edene! Püüan ja püüan lugeda, aga tunne on nagu piinatul. Mõtlen just, kas on raamat teistsugune või hakkan mina kuidagi muutuma. Peaaegu terve aasta olen naudinguga lugenud  probleemirikkaid eestlasi ja välismaalasi. Vanasti haarasin nädalavahetuseks ikka mõne "sinise" kaasa, et valutavad liigesed-magamata ööd üle elada. Nüüd on valud kangete rohtudega "ära" söödud. Elul on kohe teine maitse ja meel rõõmsam. Tahan kaasa, läbi ja järele mõelda.  Enim on mõtteisse jälje jätnud "Tuba", natuke ka "Valge kuningas". Viimasest vist juba siin kirjutasin, et lugeda suutsin vaid jupikeste kaupa, võtsingi ette peatüki, lugesin läbi ning siis käisin ringi ja mõtlesin. Tänapäeva noortekad, veel Beltrán ja Priilinn olid 2012 endiselt mu lemmikud.  "Punk ei ole surnud" loksutas midagi lugedes paigast lahti, nagu 2011 lõpus loetud "Armunäljastegi..." puhul- järjekordselt pidin kahetsema oma üks kümnend soovitust varem sündimist. Hea huumoriga on Mikweldt, miks ta ometi midagi uut ei kirjuta!!! Kahest jääb ju selgelt väheks! Teiste tundmatusest tulnud eestlaste pere- ja naabrilood on küll elulised, aga alati on neis mingi sapp sees, mida autor endast välja valab. Kõigis on endaski küllalt sappi!  Praegu ootan kannatamatult uut Kingi, sest tema ulme on üle prahi!