Kuupäevade peale mõeldes hakkab kurb- kuu lõpp on juba näpuga katsutav ja järjekordselt tuleb hakata hüvasti jätma. Ei, mitte kahetuhande kaheteistkümnenda aasta veebruariga. Hoopis praeguse näitusega. See hetk, kui lauad-seinad lagedaks tuleb teha, on alati nagu tüki küljest murdmine. Näritud äärtega tükki tagasi liimida ei ole võimalik. Kõik positiivsed emotsioonid- näituse mõtte välgatus, organiseerimine, ülespanek, avamispidu- need jäävad alati hinge alles ja meelele meelde, aga nende vahele jääb alles tühi auk. Ära ei tahaks ühtegi anda, kõik on nii sobivad olnud, nagu ruumiosad.
Kuidagi juhtus, et seda näitust on nüüd kajastatud küll ja veel- järjekordne jutt lisaks kahele maakonnalehes ilmunule on nüüd ka valla lehe veebruarinumbris. Näituse avamisel tehtud pildid on fotkis: VT
Lapsed käivad ja kibelevad juba, et millal näitus läbi ja ehted kätte saab.
Kuna laste tehtud ehted on nii rõõmsates värvides, otsustasin teksti seekord roosaks teha.
Kirju on see blogi, tunnistan isegi, aga see pole tingitud maitselagedusest, vaid igal tekstijupi(kese)l on oma meeleolu, mille järgi värvid valitud saavad.
Kuidagi juhtus, et seda näitust on nüüd kajastatud küll ja veel- järjekordne jutt lisaks kahele maakonnalehes ilmunule on nüüd ka valla lehe veebruarinumbris. Näituse avamisel tehtud pildid on fotkis: VT
Lapsed käivad ja kibelevad juba, et millal näitus läbi ja ehted kätte saab.
Kuna laste tehtud ehted on nii rõõmsates värvides, otsustasin teksti seekord roosaks teha.
Kirju on see blogi, tunnistan isegi, aga see pole tingitud maitselagedusest, vaid igal tekstijupi(kese)l on oma meeleolu, mille järgi värvid valitud saavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar