neljapäev, 9. veebruar 2012

Hingepuhastajad

Lea Jaanimaa- "Tagurpidi valed" (VT!)

Ega ei mäletagi enam, millal oleksin raamatut lugedes lahinal nutnud. No silmad on lugedes nii naerust kui kurbusest vahel ikka läbimärjaks pilkunud, aga mõneks hetkeks.

Ei saa öelda, et raamat oleks selline läbinisti liigutav olnud, et iga lehekülg saja üheksakümne seitsmest oleks väga endasse tõmmanud. Esimene pool tundus hoopis venivat ja igavgi. Poole pealt hakkasin tajuma mingit saladust, varjatust, veidi mõistma seni teistmoodi tundunud peategelast.

Eks mul polnud juba igikaua mingit vesistamispõhjust ka olnud. Ei tea, mis paisu taga mu pisarad siis kaua kinni olid olnud, et raamatu lõpulehekülgede sündmused sellise kose vallandasid.
Vähemalt said pisikud ja tolm ära uhutud. :)

Talvise "kütjaameti" ja pensionile jääda igatseva auto tõttu on viimasel ajal kuidagi palju kodust lugemisaega tekkinud ja olen avastanud mitu uut sõnaosavat kaasmaalast.
Mõni neist jääb kindlasti ühe-hea-raamatu-meheks. Või naiseks. Ja mõne edaspidised kirjutised saavad kindlasti lahjemad, kui see esimene ja nauditav. Noh ja pooled on kindlalt otsustanud kirjanikuks hakata! :)



Ja teine elamus:
Merle Sild- "Soovituskirjad. Kõigile, kes jäävad ükskord vanaks" (VT!)

Väga hea raamat! Hooldamist vajavatest ja nende hooldajatest. Lugesin suure huviga, teema ju parasjagu võõras. Tean vaid seda, mida meedias kajastatud.
Olen külastanud sellisesse majja paigutatud kahte lähisugulast, aastaid tagasi nii kuus korra
.
Ei ütle, millises meie oma maakonna nurgas asub, aga mälestused sellest kohast on nii kohutavad et ise sureks küll ausalt abituna kähku maha, peaasi, et ei peaks oma elupäevi sellises haisvas ja ükskõiksete töötajatega kõledas majas lõpetama. Loodan, et seal on asjad tänapäevaks paranenud!

Hooldaja ametit suudavad pidada küll vaid väga vastupidavad ja terve närvikavaga inimesed. Kui kõik endasse lasta, siis oleks ise varsti endise hooldatavaga kõrvu mööda igavaid koridore kondamas.
Kahju, et pole ilmunud tagakaanel lubatavat järge!


Kirjeldamatu elamus- Emma Donoghue- "Tuba"
KÜSIGE SEDA RAAMATUT OMA RAAMATUKOGUDEST KINDLASTI !!!
Ma pole taolist mitte iiiiiialgi lugenud!!!
Vat sellesse oled kohe sisse imetud nagu tolmuimejasse! Ja väja ei saa ennem, kui tagakaanest. Selle raamatu kohta ei saa midagi reklaamivat ega kokkuvõtvat öelda. Kui ma sõnagi piiksataksin, millest see räägib, siis oleks Sinul lugema hakates juba oma eelarvamus. Ei! Selle peab avama "puhtalt lehelt".
Selle raamatu võib alati uuesti kätte võtta, avada suvalisest kohast ja lugeda. See paneb ka mõtlema meid ümbritseva kribu-krabu ülearususest.
Jääb mulle samamoodi aastateks hinge, nagu Jan Guillou-"Kurjus". .

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar