reede, 5. veebruar 2010

Paduilus

Hommikul ehmatasin õues ära- puutüvede vahelt paistis neli punast ümmargust tulukest, enamvähem ühesuurused ja väga heledad, justkui lambipirnid. Tardusin vaatama, nagu vahel raamatutes kirjutatakse, nüüd olen selle väljendi siis omal nahal üle elanud. Paduilus!!!
Tavaliselt ma käin tund- poolteist varem koeraga kergendusretkedel. Ning taevas ja maa on sel ajal veel natuke hämaramas olekus. Aga ilus! Igal hommikul isemoodi värvides. Iialgi ei tüdi nautimast! Kahju, et ma digikat pidevalt kaasas ei kanna :(
Panen siia ühe teise hommiku pildi. Kah kaunis!


Paar aastat pildistasin, tuhandeid pilte. Nüüd on need kõik arvutis. Vaatan ja olen õnnelik, et ei pea kuskil linnamajade vahel või papimajade külas elama, kust mõlemist näeb hästi, kas naabril on köök sassis või korralik.
Kiusatus on nii suur, et pean siia panema ka võrdluseks kaks pilti samast kohast aastase vahega.
See oli peaaegu paarkümmend aastat mu varahommikune ja hilisõhtune lemmikvaade köögiaknast.


Ja sellist pilti pean ma praegu nördimusega vaatama!


Silmagamärgatav vahe puude tiheduses, onju?


No eks see tänahommikune oli muidugi päike, mis puude vahelt tükati paistis. Ja selline tulipunane...
Paduilus, kohutavalt kena, jubedalt kaunis, jõle kihvt vaatepilt, ausõna!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar