Targad lugejad

Oi, kuidas mulle meeldib, kui RK kasutaja tuleb uksest sisse ja ütleb kohe midagi taolist, et ma vaatasin, et sul on "Sööbik ja pisik" ("Pisuhänd", "Tõde ja õigus" ...) olemas praegu. Vaat kui targad ja tublid lugejad! Jäävad ära tühisõidud raamatu järele, mida ei pruugi parajasti kogus kohal ollagi.
Olen päris paljudele maininud ja ette näidanud, kuidas nad ise saavad teada, kas neid huvitav raamat, teema jne on minu kogus või mujal olemas. Arutasime kunagi Piiaga (Sauga RK-st) ka sedasama ja tema pani otsingu käigu valla kodukale RK-de juurde üles.
Raamatuid saab otsida nii:
http://www.lugeja.ee > vali ülevalt vasakult Otsing > vali rippmenüüst kas pealkiri, autor, märksõna, vabasõna või muu, mida soovid > vali Pärnu maakond > vali Urge Raamatukogu või mõni teine, kuhu laenutama minna soovid > vajuta Otsi
Laenutada saab ainult neid raamatud, mille staatus on "kohal".
Ka meili teel saab omale raamatuid broneerida. Urgel nt saada kiri oma sooviga aadressil urge@pkr.ee
See "pkr" on lühend Pärnu Keskraamatukogust.
Pole ju väga keeruline?! Ja võib igaühel elus vaja minna.

Eestikad

Viimased loetud raamatud on juhtunud mul olema meie oma autorite sulest. Praegu nagu ei tahagi ühtegi välismaiste probleemide ja tegelasnimedega raamatut kätte võtta.
Viimases raamatupakis oli "Katriin!"-i järg "Kevin". Lugesin esimese raamatu ka läbi ja praegu olen teise juures pooleli.
Esimene mulje oli, et selle kirjutaja peab küll väga noor olema. Üheltpoolt sisu ja tegevustik, teiseltpoolt hästi lihtne sõnakasutus ja palju otsest kõnet. Uurisin netist ja nii ongi. Anette-Marlen Ott on üks huvitav noor inimene. Algatanud heategevusprojekti kodutute loomade heaks. Teda on tunnustatud Avatud Eesti Fondi poolt ning ta on saanud presidendilt riikliku autasu vabariigi aastapäeval. Praegu peaks ta olema alles gümnaasiumi-ealine.
Need kaks siiani ilmunud raamatut peaksid noortele vägagi mõistetavad olema. Ütleksin, et Kevini-raamatu juures on tunda, et autor on vahepeal mitu aastat vanemaks saanud. Tuli selline vallatu mõte just pähe, et kui pisivennast kolmas osa kirjutada, võiks see olla päris naljakas. 14- ja 17-aastane on autor ise just alles olnud, aga kuidas oma pere elu kirjeldaks lasteaiaealine?

Enimloetud

Vaatasin huvi pärast, mida Urgel 2008. aasta jooksul kõige enam on laenutatud. Panen need siia kirja, äkki kedagi huvitab.


Pink, Anu- Heegeldamine
Roberts, Nora- Gabrieli ingel
Tohvri, Erik- Rannal õitseb kibuvits
Ellen, Jaan- Võrumaa saaga. 3 osa
Kirs, Ernst- Kord olin ma röövlite päälik
Kivi, Aita- Lähedal
Utger, Michael- Halb veri
Albert, Michele- Kahe silma vahel
Buchan, Elizabeth- Täiuslik armastus
Steel, Danielle- Õed
Siil, Imre- Mereröövlite loss
Koerad ja kassid
Värk, Eike- Salme Reek : noor vana daam
Mansell, Jill- Üleannetus
Grauberg, Jüri- triloogia- Läbi räga, Põlvini elumeres, Selguse poole
Titanic
Vallik, Aidi- Mis sinuga juhtus, Ann?
Brown, Sandra- Eksiteel
Goldridge, Amanda- Reeglid määrab armastus
Child, Maureen- Rikka mehe kütkes
Grauberg, Jüri- Labida peal
Rinthal, Cindy- Saa minu kuningannaks
Wells, Douglas- Jänki seiklused Hiiumaal

Toorik, noorik, moorik, koorik...

Arutasime just äsja raamatukogus käinud vallavanema, humanitaarnõuniku ja ühe lugejaga, kaua ma juba siin Urgel olen töötanud. Ja tuligi välja, et veebruaris oli saanud 25 aastat täis!
1984. aasta veebruariks oli sovhoos lõpetanud tublisti üle aasta kestnud kolme raamatukogutoa remondi. Ja mina sain esimese OMA töökoha.
Enne seda istusin linnas poolteist aastat maakonna keskraamatukogus klapplaua taga ja töötlesin uusi raamatuid. Ikka nii, et 70-90 ühesugust raamatut, igale eraldi tööks vajalikud märked, templid jms kaanele ja raamatusse. Siis tõstsin raamatu vastava raamatukogu riiulisse. Neid oli vanasti meil maakonnas 45, praegu on vähemaks jäänud. Ja siis mõni päev kirjutasin kataloogikaarte, 2 või 3 tk iga raamatu kohta igale raamatukogule, so siis kuskil 140-180 tk.
Igati vajalikud tööd. Ja algajale just parajad ametiga harjumiseks.
Meie amet on üks vähestest, kuhu inimene terveks eluks peatuma jääb... Palk pole kunagi suur olnud, ei tea, mis meid küll kinni hoiab?! Minu eelkäijagi oli pikalt siin tööl- noorusest pensipõlveni. Loodan, et sama saatus tabab mindki.:) Moorik ma vist juba olen, koorikuks on aega veel saada. Uudistes räägiti pensioniea alguse pikendamisest...

Rõõm

Just lahkusid kaks naaberküla inimest, kes olid juba ammu tahtnud tulla näitust vaatama. Ekstra selleks nad metsast siia sõitma ei hakanud, aga täna möödudes astusid sisse. Mees ütles, et oli lehest lugenud.
Hakkasin mõtlema, et Pärnu leht ei ole seda infot pabervarianti pannud, ainult neti omasse. Pakkusin, et äkki nad siis lugesid valla lehest. Nii oligi.
Oi kui hea meel mul alati on, kui tullakse näitusi vaatama!
Täna on vallas laste spordivõistlused ja siin kena vaikne ja rahulik. Vaid paar last on netis ja lugemas. Kõige suurem tülinorija ja kisaja läks ka natuke aega tagasi ära. Enne oli tunne, et tahaksin kõrvaklappe.
Eile-üleeile samuti. Siis tegelesin uute raamatute tellimisega. Läbimõtlemine ja hindade võrdlemine teatavasti nõuab rahulikku töökeskkonda. Siin seda vaheaja tõttu küll polnud, isegi mänguasjade loopimiseks läks! Tagaajamisest ja valjust kisast rääkimata. Päev otsa olin kasvataja ja tülide lahendaja.

Mängud laual ja tundmatud pruunid sildid

Kui ma koolimajas teisipäeviti laenutuspunktis käisin, oli osadel lastel peale tundide lõppu igav. Mõtlesin, mida nendega peale hakata, et nad ruumis niisama üksteist taga ei ajaks või ainult mikikaid ei loeks.

Ja hakkasin vähehaaval laua- ja kaardimänge tellima. Enamus neist õnneks ongi sama huvitavad, kui poereklaamis lubatud.

Praegugi just mängitakse "Metsa peremeest". Ja natuke aega tagasi lõpetati seenepiltidega kaardimäng. Enne neid olid liikluskaardid, veel enne seenekaardid ja nii edasi. Või õigemini- ja nii tagasi. Kogu aeg on keegi, kes ärgitab teisi mängima.

Koolis olid väga populaarsed kaardimäng "Jonnakas jott" ning raamat "Riietamine. Rokkstaarid, diskodiivad ja pop-printsessid". Nende pabernukkudega mängisid isegi algklasside poisid! Veel on kapsaks mängitud üks täringumäng, kus võitja saab osadest kokku omale kõige suurema jänese.
Suure huvi loodusteemaliste mängude ja raamatute vastu on kindlasti tekitanud Urge vabaajakeskuse matkaring, juhendajaks tore noor mees Argo Linnamäe.
Täna hommikul nt marssisid vaprad matkasellid juba kella 6 ajal Urgelt minema. Omadega rappa:)))
Eile aga oli Saugas järjekordne mälukas ehk valla mälumäng. Piia idee- olgu need praegu kulgevate raamatukogupäevade puhul nö raamatulised, minu teostus. Ei, ma ei hakanud küsima, kes mis raamatu kirjutas, nagu ilmselt kardeti. Otseselt teadmisi kirjanike kohta oli vaja vaid mõnes küsimuses, kus nt pidi teadma kuulsaid vendi või kokku panema pakutud ees- ja perenimed. Oioioi, ega väga ei teatagi nimesid. Jakob Mändmets ja Peet Vallak on ära ununud, Sepa Tiitu ning Sandeni Einarit ei teata! Ainuke, keda kõik teadsid, oli Olavi Ruitlane, eks teda ole praegu ka meedias palju mainitud. Aga uusi huvitavaid nimesid pakuti- Aksel Gailit ja Urmas Kivirähk nt ja Einar Krusten, Jakob Biin ja Aarne Lõhmus, Aet Vallik...... (Ärge nüüd endale NEID nimesid meelde jätke!)
Aga pole hullu! Ei peagi ju kõik meeles seisma. Tuletan meelde- selleks, et õiget kirjanikku/raamatut leida, oleme ALATI abiks meie :)))
Mõni võistkond hiilgas humoorikate vastustega- nt tänavuse Nobeli kirjanduspreemia sai "väike memm mägedest". Ja raamatukogudes kasutatava mõõtühiku- laudimeetri- terminiks pakuti "virnmeetrit" :)
Ja keegi ei olnud enne tulekut sama päeva Pärnu lehte lugenud: küsisin, mille puhul on meie teede äärde ilmunud kihelkondade sildid. Lugesin sellest paar nädalat tagasi ja otsustasin küsida. Ai-ai, sõidetakse sildist iga päev mööda ja ei mõelda, et miks nad selliste imelike kohtade peal on! Kas Sina juba tead?

Lemmikud

Kuidas saab ühte raamatu lugeda mitu kuud? Aga saab- nii mul selle kõige esimese augustikuises blogisissekandes mainitud raamatuga just juhtuski. Alustasin suure hooga. Aga... tulid suvised reisid, siis olid moosid-mahlad. Siis lugesin kaualugemata ajakirju. Siis oli ristsõnade lahendamise maania kallal. Lugesin seda natukesehaaval või vahel unetutel öötundidel. Alles nüüd lõpetasin! Hästi eriline raamat oli tegelikult. Head ütlemised ja südamlik peategelane. Tegevus polnud üldsegi jubepõnev, võibolla sellepärast ma ei kibelenudki seda rutuga lõpuni neelama. Aga lugeda tasub kindlasti! Nagu öökapiraamat:)
Olen alati imestanud, kui kuulsuste käest küsitakse nende öökapiraamatu kohta. Et mis elukas see veel on! Mul sellist siiani polnud. Tavaliselt ma ühte raamatut korduvalt ei loe. Noh lapsepõlves muidugi lugesin oma kodu raamatuid mitu korda. Esiteks siis polnud poodidest lihtsalt uusi lastekaid saada ja teiseks- no need olid mul tõesti suured lemmikud, tekst ammu peas, aga ikka tahtsin korduvalt peategelaseks tagasi.
Paar päeva tagasi oli mu uus lemmik Saale Väester. Kui ma aasta tagasi tema eelmist raamatut "Miks me läbi ei saa?" lugesin, siis oli tunne, et ta on mu akna taga piilumas käinud. No nii sarnased inimesed ja olukorrad ja lausutud laused olid et! Ja uues raamatus "Mõtle positiivselt!" on jälle nagu tegelasi mu lapsepõlvest! Pealkirjad on raamatutel nagu eneseabiõpikuil, kuid need on siiski romaanid. Soovitan väga lugeda! Eriti neil, kes tunnevad, et nende elus on midagi valesti.
Me ei mõtle eriti, et tegelikult on samasuguseid nirusid olukordi ja pingeidtekitavaid inimesi küll ja veel, igaühe elus. Alati tundub, et just minul on praegu kõik halvasti ja kuidas küll teised kõik nii õnnelikud ja edukad ja kaunid saavad olla. Paberil kirjapandut lugedes tuleb äratundmine, hakkab kergem ja meel hakkab väljapääse otsima.
Nädalavahetusel lugesin ühe jutiga läbi Ketlin Priilinnu "Bertrande". No nii kahju oli sellest perest seal raamatus! Olen tema raamatuid ennegi lugenud ja noortele lugejatele laenutamiseks soovitanud. Eluline sisu ja alati lugemakutsuv välimus. (Paljud valivadki lugemiseks raamatuid välimuse järgi).
Kaks järjest loetud head raamatut. Väga erinevad autorid oma sõnakasutuselt, üks selline hästi seletav ja õpetav, teine voolav ja läbilõhki ilukirjanduslik.
Viimasel ajal on trükist tulnud hulganisti raamatuid tänapäeva elust. Et kui loed, siis nagu iseendast. Kõik on nii tuttav ja arusaadav, samamoodi probleemirikas ning natuke masendav nagu meie kõigi elugi. Peategelased rabelevad oma suhete- ja probleemipundarde käes. Samapalju tuleb trükist mälestusi ja elulugusid. Lugemist igale vanusele!

Kiire-kiire-kiire...

Panin omale eile töölt minnes nimekirja arvuti ette, mida kõik täna ära plaanisin teha. 5 asja. Noh ja arvate, et olen siis jõudnud ka või? Esimesed kolm olid pisiasjad, need olen nimekirjast maha suutnud tõmmata ja ära teha, aga viimased on töömahukamad. Kell on juba kaks saamas ja ma pole neid veel puutunudki!!!
Juba kolmandat reedet käib pidevalt uks kinni-lahti-kinni-lahti-kinni-lahti. Pidevalt istub ruumis keegi kas ninapidi arvutis või loeb laua taga lehti. Pidevalt pean süvenema mingi teema otsimisse. Pidevalt jätan laualoleva töölõigukesekese pooleli.
Einoh, praegu ajab juba naerma, et nii tühise asja peale kaeblema kukkusin. Lihtsalt kõike oli korraga ja liiga palju ja ilma mingi vaheta ja tunde järjest.
Juba nagu poes kassapidajal. Au selle ameti pidajaile! Mõni neist on vahel nii tore et! Suudab võhivõõrale (st mulle siis) kena soovi öelda.
Aga tegelikult olen muidugi õnnelik, kui palju rahvast käib. Hoopis kurvem oleks ju kui ei käidaks.
Mul on hea meel, et siiani pole kahe inimese plaan- RK tühja koolimajja üle kolida- läbi läinud. Mida siis küll kõik mitusada siitkandi inimest teeks? Sinna nad iialgi marssima ei hakkaks! RK olgu ikka seal, kus enamus kasutajaid kohe läheduses elab, mitte paari majaga külas, kus keegi kunagi suurt lugemas pole käinud ega päeval kodudeski.
Endiselt olen rõõmus noorte üle, kes nüüd lugema on hakanud, sellest kirjutasin kunagi eelmisel kuul.
Just lubasin kurvalt ühele neiule, et pean tulema talle õhtul koju õe ammu toomata raamatu järgi, kahe minuti pärast oli ta raamatuga siin. Jälle tore!

Näitus kaugel

Mõned külastajad on märganud, et ukse kõrval asuvad riiulipealsed on tühjad.
Saatsin suurema osa oma salvrätitehnikas kaunistatud asjadest (pudelid-vaasid-küünlad-kivid-plaadid) Tamsalusse.
http://www.tamsalu.ee/est/index.php?part=news&id=341
Natuke nässuläinud, mida siiski kahju ära visata, on pagendatud RK-s ühte nurka.

Parim päev...

Täna on üle hulga aja parim päev. Akna taga ladistab lausvihma, mina aga istun peaaegu soojas ruumis. Tõsi ikkagi soojalt sissepakituna, sest siin nagu ei tahakski kunagi soojaks minna!?

Ja kolme tunni jooksul on käinud täpselt üksainus külastaja!!! Ajalooline esmaspäev. :))) Tavaliselt on esmaspäevad rahvarohkeimad.

Ja uskuge või mitte, aga mõnikord on raamatukogutöötajad õnnelikud, kui neil mitte keegi tükk aega uksest sisse ei astu. St, et saab marurahulikult oma igapäevatööd teha. Ei pea midagi pooleli jätma, millesse oled süvenenud.

Nii, ära sõnusin, just tuli tänane teine. Ei tohi kekata midagi!

Sukeldun pikendamisse, tagastamisse, otsingusse ja laenutamisse.