Hommikuks oli hääl kähe... :)

Terve ööpäev rokkisin. Ikka raamatulehtedel, kus mujal! Jälle sai raamat suure paksuse pärast möödunud neljapäeva hommikul rongi kaasa haaratud. Kujutlusvõime töötas kaasa ja autor on lihtsalt nii hea, et tuligi tunne, nagu oleksin raamatus sees. Lugesin ka õhtul rongis ja öö takkaotsa, ehkki järgmine päev oli esimene tööpäev peale haiguslehte ja ootamas poole kuu tagantjärele tegemised. Naljakas oli see, et minu vastas istunud kutsekaealine noormees vaatas kogu aeg kõõrdi raamatu poole. Eks selles ole ju ka pildikesed ja peatükkide pealkirjad rokilikus šriftis, leheääred mustad ning tagakaanelt vaatas talle vastu tätokatega käsivars, ning esikaanelt näete isegi, mis. Ja siis- mingi vanaemake loeb sellist!

Armunäljaste festival

Evelin Kivimaa

Eile sattus Evelin Kivimaa tekst ja pilt mulle ühes ajakirjas ka ette ja no just taolisena ma teda ette kujutasingi! Võibolla et ainult mitte blondina. Vaatan praegu elektronkataloogist, mida ta veel on kirjutanud, no päris palju persoonilugusid ja artiklitel on vahvad pealkirjad.
Raamatu kohta veel. Meeldis see, et polnud vaid üks peategelane ja kui Evelin mingist probleemist kirjutas, siis mitte hukkamõistvalt, vaid lahti seletades, aga ka mitte seletavalt, ah, seda ei oskagi kirjeldada, igatahes oli kõik väga eluline. Ja kogu aeg oli tõeline tunne, nagu oleks kirjutatud minu tuttavatest ja nagu ise oleksin seal nende hulgas. Väga palju erinevaid mõtteid tuli lugemise ajal, probleeme oli ju päris palju, igal tegelasel omad. Polnudki probleemituid, värvikad isiksused.
Nii alasti teemad!!! Nädalavahetusteks end lõdvaks lasknud inimmass tegelemas kõige loomuliku ja loomalikuga. :) Igasugu rokkarite teel-olekud ja porised näolapid on minust kõik alles lugemata. Pole selleteemalist lugemisisu siiani tekkinud. Nii et lugema asudes olin puhas leht.
Tagakaane sulgemise järel oli tunne nagu peale värskendavat äikesevihma, kõik oli helevalge ja nagu oleks aju ka puhtaks pestud. Kõigest ainuõigest ja viisakast aga tegelikult iganenust ja tardunust, mis minusse elu jooksul sisse on süstitud. Selline imelik kujund tuli silme ette, et raamatut lugedes on see minu jaoks ring, hakkab kusagilt pihta ja teeb tiiru, ning algus ja lõpp saavad kokku, kui raamat läbi on. See ring võib tegelikult olla lapik, suurte jõnksudega või sakkidega, algus/lõpp võib olla mitte ühte sulav vaid kokku sõlmitud, aga alati on see tervik. Olen enda jaoks sisu ja tegelased läbi seedinud ja nagu asjaga lõpetanud.
Selle raamatu meeleolu ei ole ring. See on teistmoodi joon, sel on küll algus, vasakult muide algab :) , siis hüppab järsult üles ja siis keerab järsult paremale. Ja jääbki sinna edasi jooksma. Tee tulevikku? Tõmbaks selle joone siia, kui oskaks blogis joonistada. Lõppu niisiis minu jaoks nagu pole, aga ei tahaks ka et järg kirjutataks. Las see raamat jääbki mul siis läbi nätsutamata, ei peagi alati kõike Neitsilikult mõtteis ära raamima.
Raamatut praegu pilguga vaadates on tunne selline hell, nagu siis, kui käsi libiseb möödaminnes paitavalt üle mõnest ahju soemüürist veidi välja ulatuma jäänud telliskivist. Et paratamatu ja parandamatu, aga ikka armas ja omane. Paar päeva tagasi oli tunne, et ma ei tahagi seda tööle tagasi tuua. Kade olin, et keegi võib sinna maailma veelgi sisse tungida ja tegelasi omaks võtta. Nüüd olen leppinud.

Ootan, et Evelin kirjutaks veel sama kärtse romaane!!!