Avastasin just, et september saab kolme päeva pärast otsa ja valla 20. aastapäev ligineb joostes. Ei ole ilus ette rääkida, enne kui mingi asi lõpule on viidud, aga hirrrmus lobitöö käib! Paljudel võtan nööbist ja käin vanade piltide suhtes pinda; kuulan ja kirjutan üles; mõtlen, millest ja mida tähtsamat mainida.
Mingi pilt näitusest on silme ees olemas, no õnneks saab kogu aeg täiendusi teha ja asju lisada. Vaja oleks tervet meeskonda, kes kõik majad läbi käiks ja jutte koguks, aga see on utoopia.
Pulli küla selts on kõige tublimalt mu palvetele reageerinud ja juba koostatakse jutu- ja pildimaterjali. Noh, neil on ju aktiivsed naised ja tubli Silvia, ehtne maa sool!
Ise ka hinge otsa pidi sees- koostasin ülevaate raamatukogu tegevuse kohta, selle, mida iga valla allasutus pidi suure ühise näituse jaoks koostama. Ära viisin materjali eile- täpipealt määratud kuupäeval, mis on minusuguse viimasel hetkel rabeleja suhtes erakordne saavutus.:))) Kohapeal kuulsin, et tähtaega pikendati... Nüüd on selline magus tunne sees, et jätkan, enne kui tunne üle läheb. Mingeid üleskriblamisi on mul ju siitkandi kohta kunagi kogutud, nüüdsel arvutiajastul leiab ehk rohkem.
Iga toodud pildi juures hakkab inimesega jutt voolama ja aina uusi ja uusi asju meenub...
Miks me ometi vanasti ei pildistanud nii tihti, kui praegu? Ja ei kirjutanud, kasvõi iseenda jaoks olulist üles?
Mingi pilt näitusest on silme ees olemas, no õnneks saab kogu aeg täiendusi teha ja asju lisada. Vaja oleks tervet meeskonda, kes kõik majad läbi käiks ja jutte koguks, aga see on utoopia.
Pulli küla selts on kõige tublimalt mu palvetele reageerinud ja juba koostatakse jutu- ja pildimaterjali. Noh, neil on ju aktiivsed naised ja tubli Silvia, ehtne maa sool!
Ise ka hinge otsa pidi sees- koostasin ülevaate raamatukogu tegevuse kohta, selle, mida iga valla allasutus pidi suure ühise näituse jaoks koostama. Ära viisin materjali eile- täpipealt määratud kuupäeval, mis on minusuguse viimasel hetkel rabeleja suhtes erakordne saavutus.:))) Kohapeal kuulsin, et tähtaega pikendati... Nüüd on selline magus tunne sees, et jätkan, enne kui tunne üle läheb. Mingeid üleskriblamisi on mul ju siitkandi kohta kunagi kogutud, nüüdsel arvutiajastul leiab ehk rohkem.
Iga toodud pildi juures hakkab inimesega jutt voolama ja aina uusi ja uusi asju meenub...
Miks me ometi vanasti ei pildistanud nii tihti, kui praegu? Ja ei kirjutanud, kasvõi iseenda jaoks olulist üles?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar