Nädalajagu tagasi saime Postimehest teada, mida uut soovitatakse eri kooliastmetes lugeda. Täna Postimehes uus teema- ei peagi enam lugema, saab ka kuulata. LOE
Oi, mäletan, kuidas ise kunagi sai kikkiskõrvul Tõnu Aava häälega Onu Remuse jutte kuulatud! Ja kümne aasta pärast sama koos väikevennaga. Siis olid plaadid juba tiba kulunud, ragisesid ja hüppasid. Aga tuhka sellest- kõik need olid ju peas ja kolmekesi kooris (koos Aavaga) kordasime tunde: "Ära sa mind aiiiinult kibuvitsapõõsasse viska!" või "Aikerromkommkommer..." või "Jännnkkkkkuonu eiiiii öelnud selle peale sõnagi"... (Ma võiksin sama intonatsiooniga neid ka praegugi veel ette lugeda!) :)
Sama tunne valdas mind siis, kui oma lastele küll VAT teatri, küll kellegi teise sisseloetud-mängitud muinasjuttude kassette hakkasin ostma. Nemadki vaimustusid ja kuulasid ja kordasid järgi... "Tuulepea..." oli meil eriline lemmik.
Kodus tuligi mul mõte hakata teistelegi lastele raamatukogus muinasjutuõhtuid korraldama, vaheldumisi ise ette lugedes ja neid kassettidelt lastes. Alati kaasnes ka joonistamine ja piltide auhindamine, tavaliselt jagus raha ühe-kahe kommigi jaoks. Pilte ma minema pole visanud, nii et kes tahab neid nüüd oma lastele näidata- palun, tulge võtma! Korra kuus toimuvad õhtud jätkusid seni, kuni lapsed nö otsa said, ehk siis teismelisteks kasvasid ja rohkem ootasid peale joonistamise hoopis riiulite vahel järgnenud "diskutamisi". Uskumatu, kuidas nad kõik sinna mahtusid nii joonistama kui tantsima! Laudi ju vanas kogus polnud!
Jutt kaldus teemast kõrvale- mõte oli ikka see, et ka kuulata on vaja. Ka siis töötab fantaasia! Aga kohustuslikku muidugi peab ikka LUGEMA. Et sõnad silme ees elama hakkaksid...
Oi, mäletan, kuidas ise kunagi sai kikkiskõrvul Tõnu Aava häälega Onu Remuse jutte kuulatud! Ja kümne aasta pärast sama koos väikevennaga. Siis olid plaadid juba tiba kulunud, ragisesid ja hüppasid. Aga tuhka sellest- kõik need olid ju peas ja kolmekesi kooris (koos Aavaga) kordasime tunde: "Ära sa mind aiiiinult kibuvitsapõõsasse viska!" või "Aikerromkommkommer..." või "Jännnkkkkkuonu eiiiii öelnud selle peale sõnagi"... (Ma võiksin sama intonatsiooniga neid ka praegugi veel ette lugeda!) :)
Sama tunne valdas mind siis, kui oma lastele küll VAT teatri, küll kellegi teise sisseloetud-mängitud muinasjuttude kassette hakkasin ostma. Nemadki vaimustusid ja kuulasid ja kordasid järgi... "Tuulepea..." oli meil eriline lemmik.
Kodus tuligi mul mõte hakata teistelegi lastele raamatukogus muinasjutuõhtuid korraldama, vaheldumisi ise ette lugedes ja neid kassettidelt lastes. Alati kaasnes ka joonistamine ja piltide auhindamine, tavaliselt jagus raha ühe-kahe kommigi jaoks. Pilte ma minema pole visanud, nii et kes tahab neid nüüd oma lastele näidata- palun, tulge võtma! Korra kuus toimuvad õhtud jätkusid seni, kuni lapsed nö otsa said, ehk siis teismelisteks kasvasid ja rohkem ootasid peale joonistamise hoopis riiulite vahel järgnenud "diskutamisi". Uskumatu, kuidas nad kõik sinna mahtusid nii joonistama kui tantsima! Laudi ju vanas kogus polnud!
Jutt kaldus teemast kõrvale- mõte oli ikka see, et ka kuulata on vaja. Ka siis töötab fantaasia! Aga kohustuslikku muidugi peab ikka LUGEMA. Et sõnad silme ees elama hakkaksid...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar