Ma poleks iialgi
uskunud, et hakkan lugema raamatut, kus juttu poksist. See on üks koledamaid
spordialasid üldse. Lömmitaotud ninad ja kolisevad pead, paistes
näod ja äravaevatud liigesed. Eks seal ole ka kõike muud, mis igapäevaelu juurde kuulub, tervet raamatut matšidel veetma ei pea. :) Puhkuse ajal kodulootööd tehes
lugemiseks näpistatud üksikud hetked panid mind just kaane kinni
plõksatatud raamatu pärast isegi varem ärkama ja söögilaua taga
lugema. Kusagil poole raamatu peal mõistsin, et poks võib isegi
ilus olla, sellesse uppunule muidugi. Raamatu autoreid ma eriti ei
vali, vaatan rohkem, kas sisu võiks huvitada. Oh, loomulikult on
mulgi oma lemmikkirjanikud, kes millegipärast vähe juurde
kirjutavad. Aga poksija juurde tagasi minnes üllatas mind, et
raamatu on kirjutanud naisterahvas. Ega ma sisust rohkem rääkida ei
tahakski. Kahe nimekaimu erinevad elud hakkavad kokku sattudes
üksteist täiendama ja headus ronib ka siin pahahunniku laele. Head
lugemist!
Catherine Ryan Hyde
„Kui ma su leidsin” 2015, kirjastus ERSEN, 398 lk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar