Lugesin...

Üks viimaste aegade kõige mõnusam raamat, mida lugenud olen, on Sverre Lasn`a "Euroopa tsiklisadulast. Isepäise reisiselli teejuht", ilmunud 2014.
Humoorika jutusoonega autori raamatu iga lehekülg kisub korduvalt suunurgad ülespoole ning mälumängude tarvis fakte saaks samuti iga lehekülje peale päris mitu meelde jätta.
Kui kaua ta neid maid läbi põristas, eessõnast ei selgu, aga iga riigi teede ja teeäärse kohta saab lugeja küll põhjalikke teadmisi. Soovitan lugeda ka mitte-moto-fännidel, motikajutte on raamatus nii vähe, et need peituvad ridade vahele ära ja pole pealetükkivad, nagu pealkirjast võiks eeldada.

 Üks näide täna loetud leheküljelt, pole küll ülinaljakas, aga naljakas ikka:"Ateenas on võimalik nädalate kaupa ühe antiikse mälestise juurest teise juurde tatsata, rahakotirauad piletite ostmisest tulised".

Veel jättis mulle sügava mulje kuuke tagasi loetud kolmeosaline "Wayward Pines", autoriks Blake Crouch, kelle kodulehe leiab siit: http://blakecrouch.com/  Tema raamatute tõlkimist ootan küll suure kannatamatusega. Raamatu juurde tõi mind samanimeline seriaal, ka selle kordusnäitamist ootan lootusega. Üleüldse valin viimasel ajal selliseid ulmemaigulisi raamatuid lugemiseks, kus tegevus tulevikus, teises maailmas või inimesed on sattunud või pandud mõnda kriisiolukorda. Osad hakkavad siis tegutsema, teised langevad masendusse. Nt on mul praegu pooleli kaks taolist raamatut:
Jean-Christoph Grangé "Huntide impeerium" ja meie eesti autori Reelika Lootuse "Ära võetud", mis on päris naljakas kokkusattumus, sest mõlemis on peategelaseks naine, kellelt mälu on sunniviisiliselt ära võetud-muudetud. 

Grange juurde sattusin kusagilt netist loetud kommentaari peale, et see autor on prantsuse Stephen King. Enda raamatukogus oli mul temast vaid "Purpurjõed", mis täiega endasse haaras, nüüd siis loen ka teised tema eestikeelsed läbi.