Krudinaid

Loodus pani järjekordselt näpud sügelema, kirjutamise järgi ma mõtlen.

Mitte ainult lumi ei krudise, vaid ka- PUUD!!! Eile kuulsin „tagametsa“ teel imelikku häält. Algul arvasin, et linnud ja vaatasin nende nelja männi latva, mis endisest tihedast võsast sellele kohale alles on jäetud. Järsku taipasin, et needsamad neli tüve sedasi häälitsevadki- krudisedes. Vaatasin neid tüvesid pikemalt- alt paljad ja siis päris kõrgel alles oksad. Imestasin. Siis lõi selguse pähe- tihedas „konkurentsis“ püüdis iga puu end päikese poole sirutada, vanemad ja tugevamad, mis nüüdseks maha saetud, toetasid mitmelt poolt neid nõrgukesi, mis nüüd üksinda olles taaruvad, olenedes tuule suunast ning tugevusest. Elad mingis kohas ligi 30 aastat, aga igal jalutuskäigul ja kodust minekul/koju tulekul märkad alati midagi üllatavat, ükskõik, kui kiire ka poleks.

Täna on terve päev sadanud, algul mõne üksiku helbe, siis kümneste kimpudena ja nüüd juba tihedamalt. Muie tuleb suule, kui mõtlen, et veel pool aastat tagasi polnud kühvlitäisi enam kuhugi visata, kuna trepikõrvased kuhilad olid niigi akendeni, ülegi. Teel ja trepil lumi sulab, kuid muruplatsidel on kena rohelise-valgekirju vaip. Mõne nädala pärast äkki krudiseb juba ka lumi ise .