Kaks kuulutust

LÄHEM :

URGE NAISSELTSI ÕHTU TEISIPÄEVAL,

16. NOVEMBRIL ALGUSEGA

KELL 17

PALUN VÕTA KAASA PILTE, ASJU JA MUUD,

MIS SINUL VÕI TUTTAVATEL-SUGULASTEL

KODUKOHA JA MEIE INIMESTE

KOHTA ALLES ON.

(ST SIITKANDI KÜLAD- TAMMISTE, KIISA,VAINU, PULLI, URGE, RÜTAVERE, METSAKÜLA, ELBI, VANA-KILKSAMA ...)

NÄITEKS MIDAGI TALUDE VÕI KOLHOOSIDE-MAJANDITE AEGADEST- MÕNI DOKUMENT, AUKIRI, VIMPEL, TÖÖRAAMAT, KALENDER, KUULUTUS, PILET, TÕEND ...

PILTE JA PEREPILTE KÜLA MAJADE-HOONETE EES,TANTSUPEOL, TÖÖL JM... KÕIKE-KÕIKE, MIDA SUL RIIULINURGAS VÕIB ALLES OLLA...

TEEME ÜHE PÕNEVA MÄLESTUSTE ÕHTU!!!

OOTAME KÕIKI HUVILISI, MEIE ÕHTUD ON ALATI AVATUD!

JA TEINE:



Transpordisoovi puhul palun helistada 44 63134, 56669878.

Tihedast kuust edasi

Täna on raamatukogus mittekoolivaheajalik päev- harjumatult vaikne. Lapsed ja noored on ennelõunal vallamajas kompleksvõistlustel. Vihma sajab tihedalt ja külastajaid on seetõttu päris mõni käinud. Ja minul võimalus kuu teisest poolest pajatada...

TÄHELEPANU!

TÄNA SAAB
VIIMAST PÄEVA
VAADATA VILLANÄITUST!

Edasi rändab see novembriks Audru raamatukokku
ja detsembris Sindi muuseumisse.

**********************************************************

Hästi tore oli jälgida mudilaste vaimustust, kui Jänesselja lasteaia Lepatriinu rühm koos kasvatajatega siin näitust vaatamas käis. Lastel olid kõigil rohelised helkuritega vestid. Hea, et nad sellega juba varakult tuttavaks tehakse, et meie liikluskultuur on olematu. Isegi siin, Urge külavaheteel, peab alati ettevaatlik olema...
Näitasime Egega nõelu ja seda, kuidas ühest villatuustist lõpuks loom või inimene saab. Üks laps oli ka ise juba viltimist kusagil proovinud. Ja otse loomulikult tahtsid poisid jälle autodega mängima hakata. :) Need autod oleksid müües päris kuum kaup! Aga tellimise peale neid tegema hakata ... ei tuleks vist sunniviisiliselt midagi välja!

OKTOOBER- RAAMATUKOGUKUU

20. oktoobril käisime Urge lastega Ares. Seal toimus üle-Eestiliste raamatukogupäevade raames lugemiskonverents "Jah lugemisele", korraldajaks Are raamatukogu juhataja Malle Pajo.
Lapsi oli vallamaja saalis Are, Suigu ja Sindi (meie omad) koolidest. Esines populaarne kirjanik Heiki Vilep.
Kõigepealt lugesid tema raamatut ette Are lapsed ja siis hakkas kirjanik ise rääkima. Mulle meeldis eriti see, et ta oskas huumoriga rääkida, väikesi püsimatuid kuulajaid väsitamata.
Tajusin naeruturtsatuste järgi, et need lapsed, kes on suured raamatulugejad, said tema naljadest paremini aru, neil on ju laiem silmaring, nad teavad tuntud tegelasi. (Lapsed, lugema!!!)
Esitati ridamisi küsimusi. Tema kirjutama sattumine juhtus alles 40-selt, enne seda oli ta saatnud kooliajal luuletusi lasteajakirjadesse. Kõik omad lapsed on ta raamatutesse ka sisse kirjutanud.
Pärast autogrammide kirjutamist kirjanik lahkus ja konverents jätkus lemmikraamatute tutvustamisega.
Mõni oli selleks end isegi ära kostümeerinud!

Veel tutvustas Malle lastele jutukogu “Meie lood”, milles olevad lood ja pildid valmisid koolis toimunud jutukirjutamise päeval. Tutvustuse leiab SIIT

Nii Malle, kui valla mõlema kooli õpetajad ning muidugi lapsed olid suure eeltöö ära teinud, tänud neile kõigile selle eest!
Tänasime omalt poolt ning lubasime teinekordki kuulama-vaatama tulla.

Keelel kipitab ja tahab välja mõte, et viimasel ajal on lasteraamatutesse sattunud sellised sõnad ja tegelased, millest varem kõvasti väga ei räägitud, nt Kaka-taolised. Oli selliseid sõnu ka Vilepi etteloetus. (Aga- olen lihtsalt vanamoodne)

Aga hommikul enne Are vallamajja jõudmist piilusime sisse ka kohalikku kooli. Kõikjal majas olid suured ja väikesed taimed. Nagu botaanikaaias, arvas Jennifer. Kui me seal tunni ajal tasa ringi kõndisime, saime järsku riielda, aga pärast selgitamist, kes, miks ja kust, kutsuti meie lapsi hoopis Are kooli õppima! :)
Ja pärast konverentsi vaatasime üle Are raamatukogu, kus Malle meile omatehtud maitsvaid küpsetisi pakkus. Raamatukogu on ilus. Loodame, et see saab kõrvalasuva toa arvelt kunagi parematel aegadel ruumi juurde!
Suures vallamajas asub hulganisti muudki- postkontor, kommunaalteenuste asutus, pood...
Keskus.

***********************************************************

Vabakasse rändas raamatukogupäevade puhul näitus - lauatäis pilliõppe- ja noodiraamatuid. Kolmel päeval toimuvad erinevad ringid ja just nende kohta kõik olemasoleva lauale sättisingi.

KÄSITÖÖRING

Olen unustanud siin blogis meie käsitööringi reklaamimata. Toimub see vabaajakeskuses teisipäeviti kell 16-18. Juhendaja on lahtiste kätega Aili Järvesaar, kes ka õpib edasi rahvuslikku käsitööd. Osalevad nii lapsed, noored kui emad-vanaemad. Oleme oktoobris jõudnud teha käsitsi lapitööd- "vanaema lilleaia" tehnikas asju; nunoviltimist ja nõelviltimist. Mis edasi, see tuleb välja ühistes vestlustes, üks pakub üht ja teine teist ja kõike saab ju läbi proovida ja selgeks õppida!

Käsitööjutu juurde tasub mainida, et meie kandi rahvas on juba mitu korda mitme autotäiega käinud Vatlas, kus kooli direktorina töötab siitkandist pärit Helju Viikmann (Õispuu).
Vatla mõisa kohta saad lugeda:
siit: LOE
ja siit LOE
ja siit LOE
Igatahes väga huvitav maja ja ümbrus. Kohalik külaselts on projektide toel saanud väga laias valikus erinevaid käsitöövahendeid ja -masinaid.

Oleme voolinud savi ja rullinud sellele mustreid ning lõhkunud katki pudeleid aknapiltide tegemiseks.
Möödunudlaupäevased toorikud enne ahjuminemist:


See, mis neist lõpuks välja tuleb, pole muide üldse selline, nagu siit praegu paistab. Oi, see valmis töö kättesaamise ootus on maguzzzz....
Aga meil on sinnaminekuid veelgi plaanis- iga kord jääb ju midagi pooleli.




TAMMISTE
Natuke mõtteid Tammiste lasteaiast. Ühel hiljutisel vallaaüritusel sattusin ühes lauas istuma tulevaste lasteaiaõpetajatega ja hämmastusin sellest, kui südamlikult nad omavahel klapivad. Pole veel majagi valmis, aga kollektiiv on juba kokku sulanud!
Augustis klõpsisin majast läbi territooriumi võreaia paar pilti, praeguseks on olukord muidugi tublisti kaunim. Maja paistab tulevat omapärane, välimuselt rahvuslik.
Isegi kergjalgrada on autotee kõrvale tehtud. Juhatajaga vallamajas kokku põrgates sain teda, et rühmad saavad paaril järgneval aastal lastega täidetud.

Lasteaia perel on järgmine palve:

PALUN TOOGE MEILE MÄNGUASJU!

(Neid võib esialgu tuua ka Urgele raamatukokku, küll ma edasi toimetan)

UNISTUS

Tammistega seoses on mul juba mitu aastat üks mõte peas tiksunud: uues hoones võiks olla üks toake ka raamatukogu laenutuspunktile. Kapitäis või paar raamatuid, mida saaks vahetada ja üks laud lehelugejatele. Oi- ja mulle laenutamiseks muidugi arvutit ka oleks väga vaja. Äärepealt oleks selline loomulik tänapäevane vidin ära ununud! ;)))
Hästi sobiks nt neljapäevane või reedene päev ja kellaaegadeks 9.oo- 17.00. Sinnasaamine oleneb just sellest ainsast bussist, mis meil enne ja pärast seda külaservast läbi sõidab.
Sealtkandi rahvas muide märkis ühes 10 aastat tagasi vallas tehtud küsitluses, et kõige rohkem tahetakse oma külla spordisaali ja raamatukogu. Ja tookord oli elanikke Tammistes alles 3 x vähem. Eakamad inimesed saaksid lehte lugeda ja koju lugemist viia, lapsed ja nooremad kasutavad nagunii linnaraamatukogu.,kes suuremad lugemishuvilised on. Mõned jõuaksid kindlasti ka hommikul või päevasel ajal läbi astuda. Praegu sõidab inimene Tammistest siia vaid siis, kui linnakogudes soovitut pole jagunud. Mõni saabki linnanaiste käest teada, et nii lähedal ja omas vallas ka raamatukogusid olemas. ;) On muidugi ka mitu peret, kes juba ammu siin käima harjunud.

Tihe kuu oli

Oktoober kisub juba lõpu poole ja igatsorti sebimised siin majas ja külas on kõik ära kajastamata, selle tõttu, et kogu aeg oli muudkui sebimist :)
Alustan siis lõpust, ehk kuu algusest.

MATKARING

Matkaringil on vist küll kogu siinpoolsele vallaotsale ring peale tehtud. Ühel esmaspäevasel õhtul tabasin nad seekord telkimas külakeskuse maja taga kuuri juures.
Kunagi imestas üks ramsi tulija, et mis teil siin toimub- hämaras jooksevad ringi binoklite ja pealampidega kujud. Vastasin, et matkaring! :) Loodusmajale linnas küll siitpoolt kandist suured tänud, et meie lapsed ei pea peale pikka koolipäeva veel linna sõitma, vaid ring tuleb neile ise koju kätte! Ja tegelikult- ega nad ajaliselt ei jõuakski linnaringi.









Keskmisel pildil paremal on matkaringi juhendaja Argo Linnamäe.



NAISSELTS
Kuu keskel pidasime raamatukogus korraga nii täiskasvanud õppija nädalat kui eakate kuu õhtut. Esinemas käis 2008 a Superstaari saates finaali jõudnud Timothy Jarman, kes elab meie vallas, leides siit linnalähedase maakoha.
Pildil on Timothy just tänuks saanud inglisekeelse raamatu Eesti maakondadest ja valla poolt tassi. Tema kõrval seisab meie naisseltsi raudvara ja selle õhtu tõlk Aita Niklus.

Timothy rääkis väga puhast ja kena inglise keelt, sai selle eest ka naistelt kiita. Eesti keelest saab natukese ka aru juba. Ega me teda rahule ei jätnud, uudishimulikud, nagu naised on. Jutt oli nii huvitav, et tavapärase pooleteise- kahe tunni asemel hakati end sirutama alles siis, kui pea enam uut infot vastu ei võtnud.
Sattus ta Eestisse nö naisele ja tööd saab arvutiga teha ka siinmaal, aeg-ajalt Inglismaal käies. Reisimine on talle loomulik tegevus. Rääkisime, et meil oli suletud keskkond ja väljamaale sattunuid tabas esimene kord šokk.
Teistpidi liiklusega harjus ta ruttu, vaid mõned asjad siin panid imestama, nagu nt et teed on pimedad ja liiklusmärgid ei asu üleval tee kohal, vaid on talviti lume all tee peal. Inglismaal on isegi ülekäiguraja märk üleval ja kõik teed pidid olema valgustatud, ka vähema liiklusega. Küsisin, kas tänavavalgustuses MASU ka tunda annab, meil nt Pärnus on ju terved linnaosad õhtuti kottpimedad. Ei pidanud veel andma.
Kodudest ja majadest rääkides saime teada, et maju ega kortereid ei jõua noored Inglismaal osta, pigem üüritakse. Köetakse seal kõige enam gaasiga, mis on odavaim küte. Elavat tuld pole, kaminad on maalitud.
Eesti toidud talle eriti ei maitse, verivorsti- jutu peale tegi haput nägu , sülti on proovinud, aga ei vaimusta, seevastu hapukapsad maitsvaid küll.
Timothyl laulis meile CD saatel ühe ilusa laulu. Tema laulu kuulaks teinekord veel ja rohkem, loodame, et selliseid juhuseid veel tuleb, vallas on ju jõulupidusid ja suvepäevi ja ...
Hariduse kohta rääkis ta, et Inglismaal pole see nii hirmtähtis, kui meil, kus vanematele on väga oluline, kus laps õpib ja mille lõpetab. Lapsed lähevad Inglismaal kooli nelja-viieselt. Lasteaias ei olda pikad päevad, vaid nt 10-13, ülejäänud aja hoiavad lapsi lapsehoidjad. Meie selgitused oma olukorra kohta olid, et emad peavad tööl selleks käima, et peret üleval pidada aidata ja lapsehoidja palkamisest saavad vähesed unistada.
Ta on teinud ka ühe tähelepaneku- eestlastel pidavat palju kaksikuid olema! Hakkasime siis arutama, kelle suguvõsas on kaksikuid ja tõesti, neid on meil palju.
Vahva oli see, et isegi need naised, kes pole sõnagi inglise keelt õppinud, said tema vastustest enamasti niisamagi aru. Suur tänu meie kahele tõlgile, Aita Niklusele ja Ave Heinsoole, kes kogu jutu kuulajatele edasi andsid!

MÄLUMÄNG
Valla mälumängul ei läinud meie võistkonnal seekord hästi, jäime esimeseks, tagantpoolt. Seevastu eelmine kord jälle võitsime! Eks see oleneb ka küsimustest ja julgusest kohe kolme punktiga vastustega riskida.

Järgmises postituses ülejäänud kuu.

Sügiskurbus?

Täna tõin uusi raamatuid ja kuna 99% küla 10-st lapsest (1 haige) olid kohe peale RK avamist sees, siis tegin suurima rutuga kõigepealt ära just lasteraamatud. Ei ole lahti saanud veel mälestusest paari aasta tagusest ajast, kui uued lasteraamatud kohe nagu soojad saiad kodudesse rändasid ja nende esmalaenutaja uhkuse õiguse pärast lausa kakeldi. Nüüd ei aidanud isegi põnevaima raamatu püstitõusvate piltide näitamine ja tüdrukutele tüdrukuteraamatu kätteandmine.
Mida me veel teha saaksime, et lapsi lugema meelitada?
Aga hea, et nad siin vaheajati vähemalt lauamänge ja kaarte mängivad ning selliseid raamatuid kasutavad, kus mõni nukk või mäng vms sees on.
"Arvutis" kõõluvad nagunii.

Krudinaid

Loodus pani järjekordselt näpud sügelema, kirjutamise järgi ma mõtlen.

Mitte ainult lumi ei krudise, vaid ka- PUUD!!! Eile kuulsin „tagametsa“ teel imelikku häält. Algul arvasin, et linnud ja vaatasin nende nelja männi latva, mis endisest tihedast võsast sellele kohale alles on jäetud. Järsku taipasin, et needsamad neli tüve sedasi häälitsevadki- krudisedes. Vaatasin neid tüvesid pikemalt- alt paljad ja siis päris kõrgel alles oksad. Imestasin. Siis lõi selguse pähe- tihedas „konkurentsis“ püüdis iga puu end päikese poole sirutada, vanemad ja tugevamad, mis nüüdseks maha saetud, toetasid mitmelt poolt neid nõrgukesi, mis nüüd üksinda olles taaruvad, olenedes tuule suunast ning tugevusest. Elad mingis kohas ligi 30 aastat, aga igal jalutuskäigul ja kodust minekul/koju tulekul märkad alati midagi üllatavat, ükskõik, kui kiire ka poleks.

Täna on terve päev sadanud, algul mõne üksiku helbe, siis kümneste kimpudena ja nüüd juba tihedamalt. Muie tuleb suule, kui mõtlen, et veel pool aastat tagasi polnud kühvlitäisi enam kuhugi visata, kuna trepikõrvased kuhilad olid niigi akendeni, ülegi. Teel ja trepil lumi sulab, kuid muruplatsidel on kena rohelise-valgekirju vaip. Mõne nädala pärast äkki krudiseb juba ka lumi ise .

<:0}

Ühel iluilusal päeval oli üks iluilus pidu, kus iluilus õpetaja õpetas iluilusaid vahtraleheroose meisterdama. Tegemist oli tantsijate üritusega, kuid ligi veerandik saalisolijatest ei kalpsanudki päev otsa, vaid korjasid lehetuks majaesised vahtrapuude alused. Ja muudkui keerutasid ja keerutasid lehti kokku.
Koju viidi iluilusaid leheroosikimpe...

ILUILUSAT KIRJULEHELIST SÜGIST!

Juhtus see kõik paar nädalat tagasi Türil.
Noh ja mis sellel peaks siis Urgega paistmist olema, et siia kirja sai?
Ega muud polegi, kui et üks neist lehekeerutajatest olin lihtsalt mina ;) Ja üks neist mitmeroosilistest kimpudest on siiani Urge raamatukogus vaasis...
Ja täna tööle tulles avastasin, et majakõrvane vaher on KÕIK lehed maha loopinud. Seega - kui tahan mõne roosi veel valmis keerutada, pean kiirustama, enne kui lumi selle rõõmu mult võtab. Aga just nüüd on viimne aeg ka teile see edasi õpetada. Ootan...

Päriselt juhtunud

Abielupaar on koos raamatukogus. Suured lugejad mõlemad.
Seekord toob mees lauale vaid ühe raamatu ja ütleb, et aitab seekord küll. Naine seevastu leiab päris mitu lugemata uut.
Mees vaatab lauale kogunenud virna ja ütleb välja minnes: "Pean autol kummid täis pumpama!"

Südamelt ära... kergemaks

Kirjutan siia oma mõtted, mida 28 a jooksul miski kõigutanud pole. Tahan neid lõpuks välja kirjutada. (Mälu on kehvaks jäänud, aga justkui meenub, et sama teema on korduvalt varasematel aastatel kolleegidega omavahel valusaks jutuks olnud.)

Eelmise kirjutise peale küsis kolleeg, kas selles kultuuriasutuste voldikus raamatukogusid polegi!? Aga kahjuks jah, mitte ühtegi meist seal pole! ;(
Viimati, ammu-ammu, arvestasid meiega ja lugesid maakonna kultuurirahva hulka kuuluvaks need, kes Pärnust nüüdseks pealinna kutsutud. Nende ajal olid meil ühised seminarid ja koolitusedki... Paljud maakonna kulturnikutest on vene aja Viljandi kultuurikooli haridusega, kus süstiti klubikatele küll õppejõudude, küll vanemate kursuste poolt 2-3 a pähe, et koolis õppivad ramsi omad on kõik kuivikud.
Mäletan, meie kursusel oli üks, kes tuli oma kandist õppima sõbrannaga, kes oli klubikate kursusel. Tema oli aga nii kange, et käis nende üritustel ja siis kooli peal imestati, et vaata- ise on kuivikute kursuselt ja nii aktiivne, oi, ta oleks pidanud ju klubikaks õppima hoopis. Ja kui meie kursus tegi mingi ürituse koolis, siis ka imestati, et nii hea süžee ja esitamine ja et kas nad tõesti ise tegid selle õhtu kava ja kas tõesti keegi ei aidanudki siis või, ja mis, kas need huvitavalt esinejad on tõesti kõik raamatukogukursuselt!
Kui me oleme käinud koos ekskursioonidel, siis ka ju on vahe vanade olijate poolt tuntav. Ma ei ole lasknud end sellest kõigest segada. Ma ennast kuivikuks ei pea. ;))) Tööaastate alguses aga mind küll väga häiris see vahetegemine. Arvasin naiivselt, et see on vaid Viljandi-koolis nii. Eks tänapäeval ole ka uued inimesed, midagi muud ja mujal ja ümber õppinud, peale tulnud. Asutuste struktuuridki muutunud- kõiksugu vabakad ja noortekad lisandunud, kultuurimajad muutunud seltsimajadeks, külamajadeks jms. Kindlasti on ka Viljandi-koolis mained võrdsustunud, õppijaid rohkem ja maja suurem. Vana kooli ajal aga pandi isegi ühikas meid eraldi majadesse elama! Kastisüsteem missugune! Et tea oma kohta ja püsigi seal, nii koolis kui tööl! ;)
Ei tea, kuidas sellega mujal maakondades on, saartel igatahes midagi sellist küll pole, aga nemad seal on ka kraadi võrra südamlikumad, kui mandrirahvas.
Vaat nii!

Kui Sul tekkisid lugedes vastuväited, ole hea, loe veekord ülevalt esimese lause kolmandat ja neljandat sõna :)

Kurb (ja mitte pidulik) ;(((

Nooruse majast trennist tulles sattus sealselt koridorilaualt näppu voldik "Oi seda uhket olemist! Pärnumaa kultuurikeskused". Ja tegi mind väga kurvaks.
No tõepoolest on Sauga vald AINUKE 17-st vallast maakonnas, kus POLE MITTE ÜHTEGI KULTUURIASUTUST!!! Ja pole kohe väga pikki aastakümneid onudki.
Mittekohalikuna teangi vaid Kilksama küla vanemas osas olnud kultuurimaja/raamatukogu, mis maha põles.

Kas see maja oligi siis ainuke meie kandi kultuuriasutus üldse?
(Ma ei mõtle mitte raamatukogusid, mis on ju ka kultuuriasutused, vaid just seltsi-, kultuuri- ja rahvamajasid.)

Kellel on rohkem infot, palun ühendust võtta:
44 63134, 5666 9878 või urge@pkr.ee

Seeni loetakse rohkelt üle

Nagu ma arvasingi, näitab septembrikuu laenutuste edetabel, et enim on laenutatud seeneraamatuid.
Vaata siit:

Isegi käisin männikus, raamatud kaenlas. Et ikka kinnitust saada, et haavapuravik võib tõepoolest mitte haavikus, vaid just männikus vägagi levinud olla.
Ja lugesin naudinguga Kaarina Kaurinkoski "Seenetoidud" esimesi peatükke, nagu mälestusi või humoorikat jutukat.

Tahaks kohe jagada! :)))

Täiesti võõrad inimesed käivad villanäitust vaatamas! :) Osad on tegija tuttavad, mõned tulevad mööda sõites lehejutu peale vaatama...
Noh nii on ka mõne eelmise näituse ajal olnud, aga tahaksin ühte mainida- täiesti tuntav on see, et kiitus tuleb südamest, mitte ei öelda midagi kombe pärast või viisakusest. Seda saab inimeste näoilmest ja hääletoonist aru. Kõigile need rõõmsad asjad tõepoolest meeldivad! Lapsed tahaksid ikka kohe mängima hakata. :) Ja täiskasvanud kiidavad iga tegelase näost või kehahoiakust välja paistvat iseloomu.
Mul on nii hea meel Sinu pärast, Eve!!!

Lehest loetud

...kõige magusam hetk romaani kirjutamises saabub siis, kui seda viiendat korda ümber kirjutada.

Nii olevat Marek Tamme sõnul öelnud ühes varasemas intervjuus Katrina Kalda, meie uus "Sofi Oksanen" Prantsusmaalt.

Postimees, 30. sept. 2010 lk 15