Populaarsusest nii ja naa

Postimees avaldas artikli laenutushüvitiste edetabelist, kus nagu arvata võiski troonib esiotsas hr. Tohvri.  VT!  Artiklist: "Tohvri järel leiab nimekirjast Ira Lemberi ja Aino Perviku, kelle hüvitiste suurus jääb esikoha napsanud kirjanikule tublisti alla". 

Ja tabel. 

Postimehe artikli all olid kommentaarid eriti halvustavad.  Vaid üks neist, naisterahva kirjutatud, võtab eestlase lugemiseelistused ilusasti kokku: "Juturaamatul on mitu eesmärki. Üks kõige levinum, inimene soovib argipäevast puhata. Raamat kergelt loetav, sisu arusaadav ja mingi tõetera või informatsioon sees. Ma olen Tohvrit lugenud ja ta valdab seda kunsti. Seda kirjandust on omajagu varasemast ajast. Nimetaksin R. Roht, J.Kärner jt. Väsinud inimene ei suuda keerulisse ja raskelt mõstevasse kirjandusse süveneda. Vajalikud kõik suunad."

Facebookis arutleti selle artikli üle samuti. Mainiti, et nähtavasti on Tohvri raamatud igas raamatukogus olemas, et "olmeromaaluse menu Eestis ei tohiks ühelegi kirjandusvaatlejale saladus olla", et "mõnda autorit on igal pool saada, mõnda mitte", et "nimekirja vaadates oli lihtsalt üllatav näha, et mõnd kõlavat nime niiväga ei laenutata". 

Tuli mulgi mõtteid pähe, vaja välja kirjutada. Meie sisulisest tööst palju ei teata. Raamatukogud tellivad ju  tõesti-tõesti igale maitsele. Seda, millised raamatud rohkelt lugejaid leiavad ja millised riiulitele tolmama jäävad, otsustavad ikkagi meie laenutajad. Võime kasvõi peapeal seistes klassikat ja mõtlemapanevaid raamatuid pakkuda, vastatakse, et jajah, järgmine kord või- ma seda täna ei võta. Laenutused näitavadki, et enamus eestlasi eelistab lugeda muresidmatvaid põnevikke ja ettearvatava lõpuga lääget armastust. Mida teha? Nii palju viimastel aastatel arutletud! Me ei saa ju pealepressivad ka olla, nagu nt telefonimüüjad, raamatukogu on koht, kus tahetakse end mõnusalt ja vabalt tunda. Viimase paari aasta "kohustuslikud" ehk siis auhinnatud raamatud on meil kõik olemas, kuid kolmveerand neist lähevad lihtsalt uute raamatute riiulist tavariiulisse. Huviliste puudusel. IGA lugeja saab IGAST raamatukogust endale soovitud raamatu, ka siis, kui seda pole sinna tellitud- meil töötab aastakümneid väga hästi raamatukogudevaheline laenutus. Keegi soovitust seega ilma ei jää. 

 Soovin kõigile kolleegidele mitmekülgsete huvidega lugejaid! :D

Ootamatu(lt) pöör(an)e

Kuu tagasi hakkasin lugema "Vaimude jaama". Pealkiri tundus sellele loole algul natuke arusaamatu kuni tuli taipamine. Raamatu esimest poolt neelasin järjest õhtuti ja uneajastki suure isuga. Keskel tekkis tunne, et venib. Seni vaimustanud autori  teadmiste kirjapanekud erinevatest ajaloo-, kultuuri, hariduse- jm. valdkondadest muutusid järsku asjade korrutamiseks, omanäoline peategelane tavaliseks protestivaks teismeliseks. Edasi lugesin veidi vastumeelsemalt, raamatukaupmeeste reklaamidest olid tagumised lehed juba etteaimatavad. No kehva ei olnud, tegevus jätkus. Lõpp on veidi uskumatu, meil päriselt midagi sellist tugeva vastumüüri tõttu ja nii ruttu ei juhtuks. Imelik oli see, et kohe hakkasin märkama haridust kritiseerivaid artikleid, sõnavõtte, postitusi... Neid on viimasel ajal päris palju.  Hirm on oma lastelaste pärast, kes peagi samade roomikute alla pressitud saavad, no ja enda lapsedki alles hammasrataste vahel. Uurisin veidi, mida raamatu kohta teised on arvanud. Kõigile muuseas meeldib.  Muu info seas leidsin ka sellise "uurimustöö": VT!

Tellimisest

Peaaegu igal aastal on mingid probleemid lehtede/ajakirjade tellimisega.
Teatud suurimal postiasutusel on kõige tobedam koduleht, millega ma üldse kokku olen puutunud. Esmakordselt seal toimetades on raske aru saada, kelle all mõeldakse maksjat ja kelle all tellijat. Kui sul pole nende poolt pakutud tänavat, millega oma asutust adresseerida, siis tellida ei lase. Eriti hädas olen olnud maja- ja korterinumbri puudumisega. Iga korralik asutus peaks vist paiknema korteris, eksole?! ;( Võimalus sisestada aadress vabakäeliselt on küll olemas, kuid seda ei suudeta seal lihtsalt ära salvestada!!! Milleks siis eraldi akent üldse pakkuda, kui see ei toimi? Kui valid maksmiseks arve, mitte pangaülekande, suunatakse sind ikkagi panka sisenema. Ja kui sealt "tagasi" lähed, uurima, et ma ju ometi valisin arve saatmise, on kogu mitmekümne-väljaandeline tellimus kadunud ja jälle tuleb otsast alustada. Kindlasti oli midagi veel, lihtsalt ei meenu enam. Klienditeenindajad pole ka kunagi eriti abivalmid tundunud, helistame ju siis, kui on muresid ning loodame nõu ja abi.
Kaks korda aastas vihastan end roosast siniseks.

Piilusin...

... kõrvale vabakasse, kus käis parajasti särgijagamine.

Malevlased on tublid olnud. Tänane tööpäev oli vihmasabina tõttu natuke lühem.
 Vahvaid malevapilte leiab siit: VT!
(Sasipead foto all ääres said eile osavatelt ja soenguringis kogemusi saanud piigadelt hulga kenasid patse jmt oma kunstjuustesse). 



Tavaline "pilt" koolivaheajal: 

Meeldetuletuseks, et ...

... veel poolteist nädalat ja siis tuleb kuuajaline pikk paus.

Uute raamatuteta...
Ja värske lehe krabinata lugemislaudade taga...
Ja laua/kaardimängude mängimise võimaluseta...
:)

Et lugemisnärv päris kokku ei kuivaks, tasub varusid täiendama tulla. Sirvimisootel on veel mõned lauditäied "uusi".

"Õhinapõhine" on üks huvitav sõna. Tean vähemalt viite inimest, kes loevad end selle väljamõtlejaks. Kasutakse seda väga erinevates valdkondades väga erinevate ürituste täiendsõnana. :D Nüüd on see raiutud ka raamatupealkirja. Minu mõte polnud kõnealust raamatut reklaamida, seega, huvi korral otsige ise üles! :) Panin lihtsalt kirja pähetulnud mõtte, mida ennegi mõelnud olen.

PUHKUSEAJAD!

Töötaja puhkuse tõttu 

on raamatukogu 

sel aastal suletud järgnevalt:

E, 10. juuni kuni R, 14. juuni

ja

T, 2. juuli kuni K, 31. juuli.

Juunis on pühade tõttu suletud veel 

esmaspäev, 24. juuni. 

Esmaspäeval, 1. juulil oleks siis viimane aeg 

kuu aja lugemisvaru koju valida!

Tore laupäev!

Laupäeval oli vallamaja juures väga vahva lastekaitsepäev. Võisteldi ja orienteeruti. Ülesanded ja spordivõistlused olid jõukohased suurematele ja väikestele, sai hüpata batuudimajas ja lasta maalida uusi nägusid. Laste spordipäevadel tegeleme enamasti enda ettevalmistatud mälumänguga, muid kohtunikke jagub, sest spordisaaliga ühes hoones olevas vallamajas on abivalmis inimesi küllaga. Seekord õnnestus mul end sokutada ka topispalli teekondi mõõtma. :)  Hea meelega aitaks edaspidigi (khmm, khmm)! :)

Selle osa, kus meie koos Sauga-Piiaga "ringi sebisime", on ta oma blogisse juba kirja jõudnud panna. LOE! Fotkist saab vaadata ka natuke fotosid koos pildialuste selgitustega, sellepärast siia pikemalt kirjutama ei hakkagi. VT! 
Enamus pilte leiab SIIT!

Ilm soosis üritust- kogu aeg paistis päike. Paha tuju ei kohanudki, mõni mudilane vaid jorises väsides, suurematel oleks jätkunud energiat kauemakski. Jõudu organiseerijatele uuel hooajal!

Üks mõte

Kui mõni üksi oma raamatukogus töötav kolleeg peaks parajasti vaagima tööaegu muutes millist nädalapäeva "õhtuseks vahetuseks" valida, siis soovitan soojalt - valige esmaspäev! Kohe selgitan ka, miks ise juba 2005. aastal valitud pika esmaspäeva üle jätkuvalt õnnelik olen. Esiteks on nädala alguspäev selline, kus enamasti ei toimu ringe, trenne, mitmesuguseid põnevaid vaba aja üritusi, ka sugulased-sõbrad sünnipäevatavad sel päeval üliharva. Ehk - see peaks olema inimestel üks vabamaid õhtuid nädalas. (Kindlasti on erandeid, nt trennitajate hulgas, neile vabandused!) Teiseks- mõelgem natuke, miks nimetavad esmaspäevi poolnaljatamisi sinisteks ka need, kes joomapohmakaga kunagi hädas pole. Ei usu, et kõik inimesed plaanivad pühapäeva õhtul ette kogu järgneva päeva või nädala tegemised. Ikka ärgatakse esmaspäeva hommikul tusaselt, toimetatakse kiirustades ja unustades, avastades asju, mis nädalavahetusel tegemata jäid. Kel aiad-majad või lapsed-lapselapsed, neil sulab nädalavahetus kiirelt nagu üks päev. Pühapäevaõhtuti ei lasta meil ka eriti uueks nädalaks valmistuda. Telekainimesed, nagu enamus oleme, vaatame siis vahvaid koguperesaateid ja põnevaid filme ja tühja nende reklaamipauside ajal midagi mõelda-teha jõuab. Mõne vajamineva sokipaari või lasteaiapidžaama saab jah rutuga puhtaks ludistada, aga ei midagi suuremat. Kõik suurem meenub alles hommikul. Nii et seda hommikutunnet võib täiesti vabalt pohmakaks nimetada. Või mõne viisakama nimega. Näoilme on ikka sarnane. :)

Hoopis teine lugu on siis, kui saad esmaspäeva hommikul kaua magada, ärgates kohvitassi juures mõtteid mõlgutada, tegemisi plaanida, puhkepäeva hilisõhtul kahetariifsest selle odavama tariifiga  pestud masinatäie õuegi riputada, rahulikult kapist hilbud tööle selga valida, laupäevased lehed läbi lugeda ja muud säärast. Isiklikku. Töölainele sattudes kalendermärkmikku sirvides vajalikud asjad üles tähendada, rahulikult meilidele pilgu peale visata, et teaks, mis tööle minnes sees ootab (aga seda viimast muidugi ei pea veel tegema, eks!  :DDD ). 
Tunne on mõnus - nagu puhkepäeva väike pikendus.

Kirjutangi seda "tundlemist" esmaspäeva hommikul kella kümnest kolmveerand üheteistkümneni, kui enamus ammu tööl on. Kohvi on joodud, pesu riputatud, magada sain pärast esinemis- ja osalemisrohket nädalavahetust rahulikult lausa üheksani, tööle lähen kaheteistkümneks ja raamatukogu avan kell 13.00. Olen seal kaheksani ning võin öelda, et peale kella viit käib esmaspäevaõhtuti laenutamas tore seltskond, kes teab, et neil on aega rahulikult  suhelda, huvipakkuvat valida, hingelolevast rääkida jne. 

 (Foto on valitud Facebookist, autor teadmata)

Kuidas me majja köögi saime

Aastaid oli raamatukogul üks nurgatagune, kuhu sai kappidesse ja nurkadesse silma alt ära paigutada eelmiste aastakäikude perioodika ning igasugu muu paberimajandus. Mahuka vana kirjutuslaua sahtlid peitsid asju, mida kogu aeg vaja polnud. Mingil ajal sai kirjutuslauale sätitud kogu IT kraam, mille poole hingata ega vaadatagi ei tohtinud.

Sel ajal oli lastel kombeks kahe asutuse vahet joosta, kaitsta neid seadmeid möödakäijate eest aga millegagi peale ratastega stendi polnud.

2012. a. lõpul pakkus  keegi (andeks, et ei mäleta enam kumb! :D  ), et tehke siia riiulitega sein või  kööginurk. Mida-mida, köök! oli esimene üllatus, aga paugupealt olin nõus. Olmeruume majas seni peale WC polnudki, mõlemad asutused on ühesugustes pikergustes ruumides, kus varem asus kauplus. 
Köögi tarbeks pidi raamatukogu seega loovutama oma ruumist nii 2 x 3 meetrit, tegema raamatutest tühjaks ja mujale tõstma 3 riiulit. Nii  nurgatagused kapid kui kirjutuslaud olid vanad, rasked ja inetud ja pidid tühjendatult nüüd eluga hüvasti jätma. Ette oli teada, et hakkab üks kohutav "kultuurikihi" sortimine ja hapuks läinu minemaloopimine. Kappide äravedamiseks muide kasutasime enne esinemist harjutava kohaliku bändi abi.
Vaheseina ja uue ukse oli nõus ehitama-paika panema Tammiste remondimees Ando.

Fotol kruvib Ando viimast riiulit seina küljest lahti, kapid on juba minema tassitud.

Riiulite tühjaks ja kuhugi ajutiselt pikutama tõstmine tuli nii äkki, et esialgu ei osanud hunnikuid mujale panna, kui diivanile ja laudadele, siis oli ruumist ikka puudu ja virnad jätkusid maas, sest veel neli riiulit tuli ajutiselt tühjendada. See kõik tekitas poole tunniga ruumi tõelise segaduse. 

*******

Iga päevaga tekkis midagi juurde, Ando töötas vaikselt, korralikult  ja tõhusalt.

 Kõigepealt tugevad liistud, siis plaadid peale. Ja valmis see oligi! Sein keset ruumi.

Seinavärvi valisime virsikuroosa, sellise mõnusa maheda. 
Nüüd oli vaja veel riiulid tagasi tõsta ja täita. 

No see töö küll kellegi lemmik pole! Ei olnud ju aega raamatuid päris riiulijärjekorras maha laduda, ka oli meid tühjendamas mitu ja aeg sundis kiirustama. Mitusada raamatut jälle õiges tähestikulises järjekorras riiulitesse! Paras ajuteritus!
Aga mis siin enam kurta, kõik ju hea asja nimel!  Tulevases köögiseinas ja endises nurgas (läheb keeruliseks, eks!) olnud kolm riiulit leidsid endale koha tagapool ja  KOGU fond tuli nüüd nende kolme võrra eest tahapoole tõsta.

Kaie vabaajakeskusest leidis kööki mööbli, pliidi, õhupuhastaja, muudki, kõik enam ei meenu. Tõstsime koridorist kööki ka veepudeliaparaadi, et see rohkem silma all oleks ja mahaladisenud vett enam ei "tekiks".

Mina vajasin kitsast kappi, mis oleks seest riiulitega ja kinnise uksega. Selliseid peaaegu ei tehtagi, kõik pakutud olid riidekapid.   Aga leidsime koos jälle just sellise, nagu vaja. Miski pole võimatu, kui on aega valikus tuhnida. 

Mööbli pani kokku ja kinnitas seintele ikka ei keegi muu, kui Ando.
Tekkis ka ootamatuid olukordi, kus nt avastasime, et poolemeetrisesse paksu kiviseina on vaja puurida auk, just lae alla, et pliidiaurud toru mööda õue saaks. 

Seda tööd saime vallamaja-Jüri kaasabil tegema ühe noormehe, jämedate puuridega firmast. :) Mul oli temast tõsiselt kahju, sest musta pusaga sisse läinud noormees läks õue hingama üleni valgena. Põrandal oli pärast ta minekut puurimisest paks hele kiht, mis õnneks pühkimisele hästi allus.  

Ausalt öeldes ei mäletagi, kes selle õhutoru paika pani, arvatavasti siis Ando. 
Seejärel vajasime mitmeid kordi elektrikut, kes paneks paika lülitid, pliidijuhtmed, lambid, pistikud. Jälle tuli appi Jüri, kes õige ametimehe meie majja saatis. 
Kõik seni kirjutuslaual laiutanud IT-seadmed said endale koha uhiuude kenasse nn serverikappi, mille meie itimees Ürjo vabakasse tellis.

 *******

Ja selline on seinaseis siis praegu. Naljakas on see, et mõni külastaja, kes peaks olema juba pool aastat seina näinud, avastab selle alles nüüd.

Kööki kasutavad mõlemad majaasutused- raamatukogu ja vabaajakeskus, sisse saab kahelt poolt ja lukku käivad ka mõlemad uksed. See on käigus olnud ürituste ajal korraldajate tarbeks ja vabakas tegutsevad lapsedki on seal juba küpsetamas käinud. Peale 30-aastast lõunasöögita  töötamist tunnen ma nüüd iga tööpäev kaasavõetud sööki soojendades ja seda KÖÖGIS süües end hiiglamahästi. 

 Väikese soolaleivapeo pidasime ka vallamaja rahvaga ja kolleegidega ning kõikide ehitamisega seotud ametimeestega maha.

Täname väga kõiki, kes meie 2 x 3 meetri tundmatuseni muutmise tõttu igapäevatööle lisaks pidid pingutama!