Üks mõte

Kui mõni üksi oma raamatukogus töötav kolleeg peaks parajasti vaagima tööaegu muutes millist nädalapäeva "õhtuseks vahetuseks" valida, siis soovitan soojalt - valige esmaspäev! Kohe selgitan ka, miks ise juba 2005. aastal valitud pika esmaspäeva üle jätkuvalt õnnelik olen. Esiteks on nädala alguspäev selline, kus enamasti ei toimu ringe, trenne, mitmesuguseid põnevaid vaba aja üritusi, ka sugulased-sõbrad sünnipäevatavad sel päeval üliharva. Ehk - see peaks olema inimestel üks vabamaid õhtuid nädalas. (Kindlasti on erandeid, nt trennitajate hulgas, neile vabandused!) Teiseks- mõelgem natuke, miks nimetavad esmaspäevi poolnaljatamisi sinisteks ka need, kes joomapohmakaga kunagi hädas pole. Ei usu, et kõik inimesed plaanivad pühapäeva õhtul ette kogu järgneva päeva või nädala tegemised. Ikka ärgatakse esmaspäeva hommikul tusaselt, toimetatakse kiirustades ja unustades, avastades asju, mis nädalavahetusel tegemata jäid. Kel aiad-majad või lapsed-lapselapsed, neil sulab nädalavahetus kiirelt nagu üks päev. Pühapäevaõhtuti ei lasta meil ka eriti uueks nädalaks valmistuda. Telekainimesed, nagu enamus oleme, vaatame siis vahvaid koguperesaateid ja põnevaid filme ja tühja nende reklaamipauside ajal midagi mõelda-teha jõuab. Mõne vajamineva sokipaari või lasteaiapidžaama saab jah rutuga puhtaks ludistada, aga ei midagi suuremat. Kõik suurem meenub alles hommikul. Nii et seda hommikutunnet võib täiesti vabalt pohmakaks nimetada. Või mõne viisakama nimega. Näoilme on ikka sarnane. :)

Hoopis teine lugu on siis, kui saad esmaspäeva hommikul kaua magada, ärgates kohvitassi juures mõtteid mõlgutada, tegemisi plaanida, puhkepäeva hilisõhtul kahetariifsest selle odavama tariifiga  pestud masinatäie õuegi riputada, rahulikult kapist hilbud tööle selga valida, laupäevased lehed läbi lugeda ja muud säärast. Isiklikku. Töölainele sattudes kalendermärkmikku sirvides vajalikud asjad üles tähendada, rahulikult meilidele pilgu peale visata, et teaks, mis tööle minnes sees ootab (aga seda viimast muidugi ei pea veel tegema, eks!  :DDD ). 
Tunne on mõnus - nagu puhkepäeva väike pikendus.

Kirjutangi seda "tundlemist" esmaspäeva hommikul kella kümnest kolmveerand üheteistkümneni, kui enamus ammu tööl on. Kohvi on joodud, pesu riputatud, magada sain pärast esinemis- ja osalemisrohket nädalavahetust rahulikult lausa üheksani, tööle lähen kaheteistkümneks ja raamatukogu avan kell 13.00. Olen seal kaheksani ning võin öelda, et peale kella viit käib esmaspäevaõhtuti laenutamas tore seltskond, kes teab, et neil on aega rahulikult  suhelda, huvipakkuvat valida, hingelolevast rääkida jne. 

 (Foto on valitud Facebookist, autor teadmata)