esmaspäev, 10. jaanuar 2011

Pealkirjata

Täna on harjumatult palju aega päristöö tegemiseks! Tulles olid trepp ja majaesine lagedad ja päev otsa ei peagi pilguga allaliugleva lumekihi paksust jälgima, et millal järjekordselt kiht riideid selga panna ja harjama minna. :)
Midagi head, midagi halba- ei pea õues harjutusi tegema, aga ülearu palju on olnud õnnetusi nii liikluses kui majade katustega. Kukkusid meilgi kodumaja trepikodade kõrged lumemütsid natuke autodele peale ja uste ette kuhjadeks. Ja katuselt on seda veel tulemas.

Reede õhtul kultuuri- ja spordirahva iga-aastasele "Tähesärale" sõites ja rannakandis parkimiskohta otsides otsustasin, et enam ma ei ole pahane, et kuhilate tagant eluga riskides külavaheteele pean sõitma. Pole meil siin külas häda midagi. Vaadake linna- suurtel teedel on kolmest- neljast sõidurajast järgi jäänud 2,5, kus siis endises laiuses tahetakse sõita. Ja pisematel tänavatel mahub mägede vahele liikuma vaid jalgrattur. Parkimiskohad majade ees on kandiliselt välja raiutud nagu mõnel väga kaljusel maal. Liiklusmärgid oleksid justkui beebikõrgusel. Ristmikel keerates ei näe täpselt samamoodi, kas tuleb nt jalakäija või teine auto, ehk vaid bussi katust märkab. Kui mõni auto on kõrvaltänaval lumme kinni jäänud või buss peateel risti libisenud, siis seisab tükk aega kogu liiklus. Hea, et linnas suured teedki lahti aetakse ja kahju, et ei jätku raha lume äraveoks.

"Tähesära" on üritus, mida ma igal aastal väga ootan. Minusugune külaraamatukogumuti ei käi ju presidentide ega linnapeade vastuvõttudel ega isegi suurfirmade pidudel. Need õhtud on aga säravad, rõõmsate inimestega. Saan end korra aastas "üles lüüa" ja hästi tunda. :)
Toimumiskoht on nüüd kolmas aasta juba Strand. Varem oleme pidutsenud nii teatris kui kontserdimajas. Mulle meeldib Strandis laudade taga rohkem, kui saalitoolides ja püstijalu nõudekoorma all. Strandis jällegi oleneb, kes just lauanaabriks satub ja kas on vaba ja lõbus olemine või pinguldatult viisakas.
Õhtujuhte kuulates tundus, et nad veavad vist esimest õhtut koos. Mõlemad eraldi on muidu alati vahvad ja andekad. Aga rahvas naeris nende nalju ja oli heatahtlik.
Esinemiskava oli tuntud headuses kokku pandud- igale maitsele midagi. Noortekoor üllatas hea kokkukõlaga, mida noored ise ka nautisid. Enamus laule olid hästi "keelel", mõnel üksikul aga "realõpud" lohisesid. Kuulsin neid esimest korda. Terminatorzi poistel seekord ei vedanud Pärnus- plaat hakkas "hüppama" ja rikkus poole pealt esinemise. Kusagilt ei tulnud ka ühtegi helimeest, keda poisid pilkudega taga otsisid. Üllatasid veel Raeküla Vanakooli Keskuse tantsupoisid- trummide ja kitarri saatel tantsiti rahvalikke, füüsiliselt raskeid meestetantse! Pettusin natuke Lancy esinemises. Kõik oli kuidagi sunnitud ja lohakas, nagu kiirelt kaelast ära tehtav tükitöö. Liigutused ei olnud korraga ega paigutus sünkroonis... Puudus ka see esinemisrõõm, mis esinemist nautivast inimesest kiirgab. Kunagi olid nad hoopis paremad...
Alati on laudkondi, kes peale esinemisi ja söömist ära lähevad. Nii seekordki. Alati on ka neid, kes jalakeerutamisest rõõmu tunnevad. Ja peaaegu alati on ka aktiivseid naisinimesi, kes julgete meesinimeste puudusel omavahel tantsupõrandal muusikasse elavad. Tantsitamine jäi kuni hiliste tundideni Lehmakommionude hooleks. Vahvad sellid olid, oskasid rahvast kaasa elama panna. Kooslaul ja -mäng olid võimsad, ehkki kasutati ka tehnika abi. Nt märkas mu pillimehest lauanaaber, et ühe laulu ajal oli kuulda basskitarr, mis parajasti aga hoopis maha puhkama oli pandud. Minu kõrv kuulis jälle umbes nii seitset kuni kümmet häält laulmas lavalolnud viie asemel. :) Aga olgu sellega! Miks ei võiks üks väiksem bänd kasutada abivahendeid, kui seda kõik kuulsusedki teevad. Rahvas oli neil käpas, elas kaasa ja tantsis pidevalt, st kõigile meeldis. Plaksutasime neid tagasi ja oleksime veelgi jõudnud kepselda.
Kahju oli koju minna, energiat oli veel mitmeks tunniks ja autogi sõitis (n)urisemata vabatahtlikult võõra parkla lumehangest välja.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar