Viis raamatupäeva

vt sisu

Mõnda raamatusse võib nii sisse elada, et kui parajasti ei loe ja pead argieluga tegelema, on tunne, nagu oleks kusagilt kitsast kohast välja, avara päikese kätte pugenud. Aga tagasi tahaks, hästi kähku.

Tavaliselt on minu jaoks sellisteks kas Valge sari, tänapäeva Eesti elu, noorteprobleemid, Minu... sari vms.

Ja nüüd- täielik üllatus- üks "sinine" NYT b!!! Mõttega. Ja tundma panev.

Siiamaani olen pannud võrdusmärgi pisiseebikate, NewYork Timesi bestsellerite, Harlequini jm taolise vahele, et üks tühi ajaviide kõik. Ikka on jube põnevad, lõpevad ettearvatavalt, ikka kirjeldatakse pikaltpõhjalikult lembestseene, peategelane on veatu, andekas, üliheatahtlik ja abivalmis.

Seekord võtsin sinise koju kaasa selleks, et op-ijärgset võimalikku valu leevendada. Ja see sinine oli teistest hulga erinevam. Ettearvamatu, kaasaelama ja -aitama tormama panev. Pole liha ega kala, st et pole ei krimka, ei lemberaamat, ka mitte tavaline põnevik.

Tekitas minus igasugu tundmatuid tundeid. Oleks tahtnud süüdlase tõsimeeli maha lüüa ja lapsi aidata. Isegi see oli üllatav, et kui taolised muidu sarnanevad telekast nähtud krimiseriaalidele, kus politseiuurijad ja haiglatöötajad kannatanutega tähelepanelikult tegelevad, kätt hoiavad, huvitatult kuulavad, siis selles raamatus oli kõik tuttavlik, nagu meil- aega küll, kedagi midagi ei huvita, peale vbl paari südamega spetsialisti.

Kate Pepper. Äkki see ongi tema kõige parem raamat? Pean vaatama, mis mul kogus temast veel tellitud on. Võib-olla teistes pettun. No siis ongi see tema parim...