Eile hommikul koeraga kodumaja juures liibates tundsin järsku millegi olulise puudumise tunnet. Et nagu midagi, millega oled kogu aeg harjunud on nüüd äkki puudu. Või, et "selle puudumist märkad alles siis, kui sellest ilma oled jäänud" - lause, mida korduvalt meie ajakirjad kasutavad, kui jutt on suhetest, lähedastest või rahast või millest iganes. Ma ka nüüd pidin oma tunde kirjeldamiseks seda tuntud lauset kasutama ;)
Vaatasin siis ringi- küla nagu alati, majad omal kohal, külakeskus ka.
Ja siis läks pilk ühte ilmakaarde ja tuli selgus.
Kell oli 8 läbi ja kõik aastad sellel kellaajal olin harjunud kuulma koolimaja tunnialguse kella! Viimastel aastatel oli see selline ilus, arvutiga loodud meloodia, mis lastes kindlasti sellist stressi ei tekitanud, nagu veneaegne kõrvulukustav ja ähvardav plärin. Eriti, kui õppimata oli või kontrolltöö tulekul.
Niisiis ei kuulnud kõrvad enam harjunud meloodiat ja sellest oligi suur puudus :(
Imelik ainult, et see tunne mulle nüüd peale tuli, poole aastaga peaks muutustega nagu juba harjunud olema?
Koolikell oli nagu turvatunde või millegi järjepideva ja kindla tunnus.
Loen siin teiste raamatukogude blogisid ja pidevalt kriibib hinge, kui nad saavad kirjutada, et neil käis lasteaiarühm või kooliklass üritusel.
Veab neil!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar