Lugesin Ruitlase Naise läbi.
Lükkasin lugemist mitmeid kuid edasi, kole vastumeelt oli.
Kõik eelloetud arvustused andsid mõista, et tegemist on reaalse naise kirumisega ja arvasin ette teadvat, mida üks kibestunud mees oma naisest võiks kirjutada. Samas vihkasin raamatu sisu juba ette sellepärast, et inetu on avaliku elu tegelasel oma pereelu laiali lagedale tuua. Kannatavad nii kirjutaja, tema ekselukaaslane, kui lapsed.
Noh, lugesin algust, jätsin pooleli, siis paari päeva pärast jätkasin, siis raamat mitu nädalat seisis ja nüüd eile arvasin, et meeleolu kannatab selle lõpuni lugemise ära.
Ei oskagi kohe oma muljeid kirja panna. Mõni päev olin loetu peale solvunud, teisel päeval võtsin asja huumoriga. Mulle meeldiks ikkagi, kui tegemist oleks täiesti väljamõeldud tegelastega. Siis saaks sesse raamatusse kui- raamatusse suhtuda.
Mulle just meeldis selline autori otsekohene ja siiras solvumine naiste peale. Ka oli mul sest mehest veidi kahju: selline äpu ja kõik tegid talle liiga.
VastaKustutaSeda raamatut ei tohigi surmtõsiselt võtta ja iga sõna kallal norida. Võta vabalt.
Mulle igatahes meeldis. Mõnusa irooniaga kirjutatud teos, minu meelest parem kui Merca ,,Mees"
VastaKustuta