Veel enne kui ma tänasel tööpäeval mõne suurema töölõigu ette võtan, panen siia oma suure tunde kirja. See tunne on kohe selline sisemiselt sügav ja mahukas, täidab rinda, nagu kuskil on (koori)laulmise kohta öeldud... Niisiis- ma tunnen, et mulle tohutult meeldib oma töö!!! Mul on siin raamatukogu ruumis hea olla! Siin majas lihtsalt ON hea aura! (Ja mahedad värvid).
Täna näiteks tegin välisukse lahti ja mind sõna otseses mõttes joosti pikali- kahe jala vahelt pani viuhti läbi sõber koer, üks karvane taksi, kes kord üle paari kuu pai norimas käib. :) Tuju oli kohe nii hea et! Talle meeldib siin soojal trepil istuda.
Igal hommikul ribakardinaid lahti tõmmates ja koristades ei ole sellist ohkamise tunnet, et - juba jälle ma pean teiste järgi koristama, juba jälle on raamaturead ja ajakirjad segi aetud. Tuhka sellest, panen sirgu! Ei pea kohe paki toomise päeval jõudma uusi raamatuid salvestada, tembeldada jne, igas kogus on ju tuhandeid riiulites! Teen rahulikult. Raamatunälga pole siiani keegi veel surnud.
Viimastel nädalatel maailmas ja sõpradega juhtunu järel mõtlen iga päev, et me püüame olla tublimatest tublimad tööl, kodus, head lapsevanemad ja ise lapsed, seni kui veel vanemad on. Askeldame, küürime, aitame kedagi, teeme mõttetööd...
Kes ütleb läbipõlemise järel Sulle aitäh, ütle?!
Pole vahet, millal me millegiga lõpetame. Asju tuleks teha lihtsalt lahedalt, rõõmuga. Ka töiseid. Ka tüütuid. Ka vastikuid. Kõik on kinni mõtlemises, nagu psühholoogid ajakirjades õpetavad. Tegelikult ongi ju õige! Või pole? Kui ma ikka mõtlen asjast positiivse poole pealt, siis ei olegi seda halb teha.
Täna näiteks tegin välisukse lahti ja mind sõna otseses mõttes joosti pikali- kahe jala vahelt pani viuhti läbi sõber koer, üks karvane taksi, kes kord üle paari kuu pai norimas käib. :) Tuju oli kohe nii hea et! Talle meeldib siin soojal trepil istuda.
Igal hommikul ribakardinaid lahti tõmmates ja koristades ei ole sellist ohkamise tunnet, et - juba jälle ma pean teiste järgi koristama, juba jälle on raamaturead ja ajakirjad segi aetud. Tuhka sellest, panen sirgu! Ei pea kohe paki toomise päeval jõudma uusi raamatuid salvestada, tembeldada jne, igas kogus on ju tuhandeid riiulites! Teen rahulikult. Raamatunälga pole siiani keegi veel surnud.
Viimastel nädalatel maailmas ja sõpradega juhtunu järel mõtlen iga päev, et me püüame olla tublimatest tublimad tööl, kodus, head lapsevanemad ja ise lapsed, seni kui veel vanemad on. Askeldame, küürime, aitame kedagi, teeme mõttetööd...
Kes ütleb läbipõlemise järel Sulle aitäh, ütle?!
Pole vahet, millal me millegiga lõpetame. Asju tuleks teha lihtsalt lahedalt, rõõmuga. Ka töiseid. Ka tüütuid. Ka vastikuid. Kõik on kinni mõtlemises, nagu psühholoogid ajakirjades õpetavad. Tegelikult ongi ju õige! Või pole? Kui ma ikka mõtlen asjast positiivse poole pealt, siis ei olegi seda halb teha.
Ütlesin lugejale, noorele emale, et tal on nii viisakas ja tore poeg (on ka!) ja kohe oli näha, kuidas ta rõõmsalt üllatus. Tänas viisakalt. See ongi nagu näide, kui vähe on heaks tujuks vaja...
Hoiame ennast! Ja ütleme lähedastele, kuidas me neist hoolime! Mis siis, et see pole eestlaslik, et meil pole see kombeks. No tekitame siis selle kombe!!! 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar