Lumetu talve lumemure

Pühapäev. Käisin pärast tihedat lumesadu raamatukogu treppi ja trepiesist labidatamas. Teist korda juba päeva jooksul. Ilus lai lumi sadas, vaikne tuuletu päev, värske õhk, korralik labidas, natukene lumekest... Puhkepäev, milleks täna, homme, tööpäeval, pühid!, ütlesid mõned tuttavad pärast netis. Novat- selle homme-ga on nii, et kui öösel külmetama juhtub, siis homme pole enam midagi pühkida. Libe jääkord katab muidu head krobelist treppi, kruusapuru libiseb sellelt maha ja tuuakse jalanõudega põrandale krõbisema. Või on kord nii paks, et trepiastet lagedaks enam ei saagi. Kui mõni laps trepilumele oma saapajäljed sisse tampsib, siis need jäävadki teravate servadega segama. Kuni sulani. Pikk majaesine tavalise lumelabidaga või käsisahaga lahti lükata käib mul artriitikuna üle jõu. On perioode, kus ei paindu sõrmedki pastaka ümber. Käsitsi võtaks see aega päris mitmeid tunde. Haiged liigesed karjuvad juba niigi iga labidatäie peale. Tavaliselt ma ei tõsta-kalluta, vaid lükkan.  Pole majaseina pikkust õuest ära mõõtnud, aga nii 15-20 meetrit võib see olla küll. Pluss vähemalt 5 m laiust.  Kolm-neli autot mahuvad kõrvuti parkima. Endal mul parkimist vaja pole, tööle käin kaks sammu kõrvalmajast. Külastajate pärast on küll mure. Igapäevane.  
Sel talvel oleme isegi mõned korrad majaümbuse lahti saanud. Näiteks ennem 14.12.12 toimunud külapidu.  
Esimesest novembrikuisest lumesajust saati pargivad maja ette lumehange või krobelisele jääle, olenevalt justolnud ilmadest, üsna vähesed. Mõned, kes pahaaimamatult siuhti lumme sõidavad, on pärast minnes kinni jäänud. Enamik jätab auto sõiduteele või siis pargib minu lahtilükatud rajale otse treppi.  
Teine asutus on meie majas ju veel, ka sinna ukse ette pole kaua olnud võimalik autoga sõita, rääkimata maja tagant tiiruga välja sõitmisest, nagu siin kõik aastaid harjunud ja mis autoninade suuna järgi võttes oleks loomulik. Lauseid sisuga, ma jäin eelmine kord ära minnes kinni, kas teil lund ei aetagi jms kuulen ma novembrist saati.

Eelmistel talvedel sattusin üsna tihti külavahel lund lükkava traktoriga ühel ajal maja juures labidaga vehkima. Omakandi tuttavad inimesed tegid kohe paari edasi-tagasi lükkamisega platsi lagedaks. Ja jätsid selle ka edaspidiseks meelde. Vallaasutus ju ikkagi! Suur tänu Margus, Pille pere ja kõik teised, kes siin külateed puhastades ka raamatukogu/vabaajakeskuse eest-ümbert teed puhtaks tegid!

Suurte prügikonteinerite juures on päris raske taarakottidega lumes sumbata. Firma autod on siiani kuidagi jõu ja massiga end ligidale pressinud, välja sõites aga tagurdavad külavaheteele ja  ümbermajatiiru ei tee, nagu endistel aegadel. 
Iga lumesaju järel olen tööle minnes lootusrikas olnud, et ehk täna...   
Vähese sajuga on tegelikult see talv päris vedanud. Oleks jälle lumerikas olnud... 8:(

Lisatud öösel kell 23.21: 
Tund tagasi käisin kolmandat korda, eelmisi nagu poleks olnudki. Hommikul on kühveldatud majaesine kindlasti jälle lumekorra all, sest minust jäi õue maha tihe sadu. Täna, mis kohe on homme, enam vehkima ei lähe! Hommikul ärgates jätkan. Mis siis, et esmapäeviti tööpäev alles kell 13 algab.

Ja lisatud esmaspäeva hommikul kell 7.30:
Eilsed rajad olid suure sahmaka lund juurde saanud, egas midagi- jälle labidas kätte! Helistasin kohe kaheksast ja edastasin palve teha tellimus lumelükkamiseks raamatukogule, vabaajakeskusele ja küla prügikonteineritele ligipääsemiseks.