Murekohad

Hästi kurb on kuulda, et Eestimaal on veel mõni raamatukogu, mida pole remonditud 32 aastat!!! Kus põrandates on augud, kus suure surmaga on selle aja jooksul välja vahetatud vaid kaelakukkuvad aknad ja saadud mõned uued riiulid, kus kõik remonditööd teeb ära raamatukogutöötaja koos abikaasaga, kus volikogu esimees on öelnud, et vald pole tegelikult huvitatud sellise maja ülalpidamisest ja remontimisest, kus on pime, niiske, kus aeg ja suhtumine on kolhoosikorda toppama jäänud, mil raamatukogusid mõnelpool millekski ei peetud. Olen ju isegi sellises külmas, niiskes, talviti ilma veeta, vahepeal viis aastat ilma tualetipotita, majavammiga, hallitanud õhuga majas 20 aasta töötanud. Sellepärast ei oskagi tuttavat kolleegi millegagi lohutada. Vaatan oma, küll juba 10 aastat tagasi remonditud, aga hästi vastu pidanud (vaid paari seinapraokesega) suurt raamatukogu, mida kontorivälimusest hoolimata hubaseks kiidetakse, ja olen õnnelik, et mul on siin nii valge, palju ruumi raamatutele ja inimestele, korras tualettruum sooja veega, mugav ja kaasaegne mööbel. Ja ainuke, mis häirib, on külma õhkav põrand. Aga selle vastu aitavad soojad sussid, mis lugeja tulekul lipsti kingakeste vastu saavad vahetatud, sest tahaks ju ikka naiselik välja näha! :)