Katkendid:

* Kelle või mille jaoks ostab väiksem raamatukogu riiulid täis kusagil ministeeriumis paika pandud maitse-eelistuse järgi, mis kuulutatakse kõrgkultuuriks, kui seda keegi lugema ei hakka? Kohalikule lihtsale inimesele, kes käis vanasti lugemas Kroonikat ja krimkasid, muutub koht võõraks, külastajate ja laenutuste arv langeb, väikekoha kultuurikeskus hääbub. Edasi kestmiseks vaadatakse abipaluvalt kohaliku omavalitsuse poole, kes on meil enamasti niigi vaene. Riik lööb aga kaks kärbest ühe hoobiga: on ühest kulureast lahti ja on omavalitsused muutnud veel natuke rohkem „abituks“ ja keskvalitsusest sõltuvaks.

* ... Suurt Kultuuri doteeritakse meil praegugi juba heldelt. Suur osa väljaannetest, mille ostmine muudeti kohustuslikuks, saavad Kulkalt või mõnest muust maksurahadel olevast fondist korralikku raha. Kas selle raha eest ei peaks neid asju raamatukogudele tasuta andma? Miks peab maksma topelt?

* Tekib küsimus, miks seda kõike siis vaja on? Milleks asuda nii väikses riigis nagu Eesti tsentraliseerima vallaraamatukogude tellimusi kultuuriministri (väga küsitava ja meelevaldse) maitse järgi? Miks takistada raamatukogudel teenimast omatulu? Miks võtta inimestelt ära neile meelepärane lugemisvalik? Miks maksta mõnedele väljaannetele topelt – korra Kulkast, teist korda sundtellimuste näol?


Katkendid Martin Helme artiklist.

LOE artiklit

Momendil juba ligi saja kommentaariga, aga see pole haruldane ühegi viimastel kuudel raamatukogusid materdavate või "ostunimekirja" kohta käivate artiklite juures.