Sain laupäeval Audru vallas laintantsu festivalil mitu korda tugevat hoovihma kaela, plats lainetas, tantsida tuli vees, kilemantlist hoolimata hakkas jahe. Nii otsustasime autotäie naistega varakult koju sõita. Jutlesime omavahel, püüdsin tihedamate hoogude ajal, kui nähtavus kehvaks tõmbas, ettevaatlik olla ja teistele autodele mitte jalgu jääda. Möödasõitjaid oli palju, ju siis on eestlased kõik osavad autojuhid hoolimata ilmastikust... Enne Pärnut avastasime, et linnas ei sajagi! Ja klaasipuhastajad alles vehkisid... Edasine toimus juba meie koduvallas ja otsapidi natuke linna piires ka. Elamus oli ikka nii vägev, et pidin koju jõudes selle kohe kuhugi üles kirjutama.
Täiesti erakordne looduslik vaatepilt avanes neile, kes laupäeva õhtul kella 18.25 ja 18.35 vahel juhtusid Tammiste kandis olema.
Papiniidu silla juures paistis veel päike, asfalt oli kuiv ja liiklus hõre. Sõitsin autoga silla alt Tammiste poole. Järsku hakkasid kostma tugevad mütsatused, arvasin, et auto teeb trikke. Seejärel imestasin, et kolm-neli minust veidi kaugemal eespool sõitnud autot aeglustasid sõitu, keerasid järsku vanadekodu kandis ümber ja tõmbasid nii teeäärsete puude alla, kui üldse võimalik. Järsku oli mu autoakna ees tumehall läbipaistmatu vihmasein, millele lisandusid silmaga nähtavad suured lumivalged rahepallid. Nii suuri ma oma elus varem näinud polnud. Eks nende eest eessõitjad varju otsisidki. Edasi sõita oli võimatu. Mõni küll proovis, kuid ikkagi peatus. Olukord oli ülimalt liiklusohtlik. Seisti ka kurvis. Kogu tee oli kahel pool seisvate autodega ääristatud. Isegi suur buss peatus. Istusin viis-kuus minutit autos, jälgisin ümberringi lainetavat vett ja lootsin, et raheterad mu autot väga mõlki ei löö. Ees ja taga paistsid autotuled nagu läbi väga tiheda udu. Umbes viie minuti pärast rahe lakkas. Vihma kallas endiselt tugevamate ja nõrgemate hoogudena. Edasi sõites olid teel tunda veepadjad ja üle 70 km/h kippus auto vibama. Oli hulk ettevaatlikke sõitjaid, terve autorong minu taga ja ees. Aga samuti mitu hulljulget möödakihutajat - liiklusmärk ju lubas!
Selline ta siis sai!
Ka mujal Tammistes said inimesed elamuse, kui ajalehekommentaare lugeda.
Mind tabas see vihm halvas kohas, just enne seda väga järsku kurvi, peale vanadekodu. Kartes, et keegi mu vanale ja ainsale sõiduvahendile tagant tulles müksu annab, venisin edasi kuni selle teeni, kus vanasti mälestusmärgi juurde keeras. Seal on tee poole laiem, sain ka puude alla parkida. Panin loomulikult ka ohutuled plinkima. Ja ikkagi olid mõned möödasõitjad! Imestasin, kuhu neil kiiret on. Ees, taga ja teiselpool teed paistsid seisvad ja ootavad autod, tuled kehvasti näha nagu punased loomasilmad pimedas.
Mul veel süda valutas, et mahaläinud naised said nüüd koju minnes jälle uuesti läbimärjaks, eile nendega rääkides olid nad imestunud- linnas ju ei tulnud tilgapojakestki!
Küll oleks tahtnud pilte teha, aga polnud nii head aparaati ja kas läbi autoklaasi midagi oleks jäänudki... Raheterad sulasid kohe vette kukkudes. No need olid ikka võimsad! Vahva oleks olnud neid pärast korjata. Polegi kunagi näinud rahet ja hoovihma korraga, siiani ikka eraldi. Paistab, et rahe oligi vaid ühes kohas, mitte terve vihmapilve all. Teel olid mahakukkunud oksakesed, väikesed. Mõni oli veel täna hommikulgi sõiduteel mulle juhtunut meenutamas.
Täiesti erakordne looduslik vaatepilt avanes neile, kes laupäeva õhtul kella 18.25 ja 18.35 vahel juhtusid Tammiste kandis olema.
Papiniidu silla juures paistis veel päike, asfalt oli kuiv ja liiklus hõre. Sõitsin autoga silla alt Tammiste poole. Järsku hakkasid kostma tugevad mütsatused, arvasin, et auto teeb trikke. Seejärel imestasin, et kolm-neli minust veidi kaugemal eespool sõitnud autot aeglustasid sõitu, keerasid järsku vanadekodu kandis ümber ja tõmbasid nii teeäärsete puude alla, kui üldse võimalik. Järsku oli mu autoakna ees tumehall läbipaistmatu vihmasein, millele lisandusid silmaga nähtavad suured lumivalged rahepallid. Nii suuri ma oma elus varem näinud polnud. Eks nende eest eessõitjad varju otsisidki. Edasi sõita oli võimatu. Mõni küll proovis, kuid ikkagi peatus. Olukord oli ülimalt liiklusohtlik. Seisti ka kurvis. Kogu tee oli kahel pool seisvate autodega ääristatud. Isegi suur buss peatus. Istusin viis-kuus minutit autos, jälgisin ümberringi lainetavat vett ja lootsin, et raheterad mu autot väga mõlki ei löö. Ees ja taga paistsid autotuled nagu läbi väga tiheda udu. Umbes viie minuti pärast rahe lakkas. Vihma kallas endiselt tugevamate ja nõrgemate hoogudena. Edasi sõites olid teel tunda veepadjad ja üle 70 km/h kippus auto vibama. Oli hulk ettevaatlikke sõitjaid, terve autorong minu taga ja ees. Aga samuti mitu hulljulget möödakihutajat - liiklusmärk ju lubas!
Selline ta siis sai!
Ka mujal Tammistes said inimesed elamuse, kui ajalehekommentaare lugeda.
Mind tabas see vihm halvas kohas, just enne seda väga järsku kurvi, peale vanadekodu. Kartes, et keegi mu vanale ja ainsale sõiduvahendile tagant tulles müksu annab, venisin edasi kuni selle teeni, kus vanasti mälestusmärgi juurde keeras. Seal on tee poole laiem, sain ka puude alla parkida. Panin loomulikult ka ohutuled plinkima. Ja ikkagi olid mõned möödasõitjad! Imestasin, kuhu neil kiiret on. Ees, taga ja teiselpool teed paistsid seisvad ja ootavad autod, tuled kehvasti näha nagu punased loomasilmad pimedas.
Mul veel süda valutas, et mahaläinud naised said nüüd koju minnes jälle uuesti läbimärjaks, eile nendega rääkides olid nad imestunud- linnas ju ei tulnud tilgapojakestki!
Küll oleks tahtnud pilte teha, aga polnud nii head aparaati ja kas läbi autoklaasi midagi oleks jäänudki... Raheterad sulasid kohe vette kukkudes. No need olid ikka võimsad! Vahva oleks olnud neid pärast korjata. Polegi kunagi näinud rahet ja hoovihma korraga, siiani ikka eraldi. Paistab, et rahe oligi vaid ühes kohas, mitte terve vihmapilve all. Teel olid mahakukkunud oksakesed, väikesed. Mõni oli veel täna hommikulgi sõiduteel mulle juhtunut meenutamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar