Kellukad ja linnuparved...

Ammu pole enam loodusest kirjutanud. Täna hommikul huviga kisavat linnuparve vaadates oli jälle seesama hea maainimese tunne, mis mitu korda kuus jalust rabab. Nädal tagasi ääretud, puhtad, valged ja pehmed lumeväljad. Siis juba tiba madalamad, siis veel madalamad, siis veel... Ja siis äkki määrdunudpruunid inetud kuhilad, ääristatud pruunide .....dega.
Veel pühapäeval püüdsin selleks, et mitte sõiduteeäärsel jääl libiseda, lumel käia, aga iga kord vajusin autodel jalust astudes põlvedeni lumme. Viimastel hommikutel seda muret enam pole, selgelt on näha, kust hakkab lumine kraav ja autoteelt on harv päike ja vihmakribalad viimsegi jää söönud.
Üle aknaäärte ulatunud uhketest lumemägedest pole midagi alles jäänud, vaid mõned vaalud.

Aga linnuparvedest tahaksin ka veel paar sõna... Sügisel on vahva vaadata kuidas suuremad ja tugevamad noorukesi välja õpetavad. Täpselt nagu treeninglaagris- keegi käratab tähtsal häälel ees ja siis ülejäänud läbisegi vadistavad omavahel kohti jagada. Parv moodustub mitmeid kordi kolmnurksest ümber pikaks täpireaks ja siis jälle võetakse uute juhtlindude sappa kolmnurka... Tänanegi parv oli sellise õpetaja eestvedamisel põldude kohal harjutamas, aga kahes pikas rodus, üks pikem ja silma järgi väiksemate "laste" oma. Vaatasin ja muigasin, jälle mõtlesin, et linnas elades nägin viimati selliseid pilte lapsepõlves ja nooruses Vana-Pärnu põldudel silgates. Kahjuks kadusid nad seekord tuka taha. Hommikuti pole ju aega linnukeste järgi joosta, tööl peab ka leivaraha pärast käima. Ehk veab nädalavahetusel. Pungadest ja õitest on siin asi alles nädala-paari kaugusel, vaid mõned lumikellukad on suutnud end tõestama tulla. Ei vea neil- ilm läks jälle uuesti külmemaks.