Bussipeatuses

Hommikul tegi üks vaatepilt südame soojaks.
Raamatukogu vastas seisis kümmekond kenasti sätitud prouat. Kõik rõõmsates suveriietes bussi ootamas, mis neid 2 x kuus linna söögiringile viib. Nii pooltele on need üldse ainukesed korrad linnas käia ja mitme nädala hästi läbimõeldud kraam 3-4 kotti mahutada.
Jah, on küll mõnel lapsed päris ligidal elamas, aga kellelelgi kaasa antud ostunimekiri ja kojutoodud toidukott ei asenda seda lahedat jällenägemismeeleolu, mis neil käikudel on. Üle hulga aja saab end kenaks sättida, ilusad riided selga panna, lõhnapudelikese avada... Silmanurgast piiluda, mis teistel uut seljas on :) On, mida oodata, elu pole üksluine. Ja pole ka keegi näljahädas, mida ilma linnaskäikudeta kindlasti paar kehvemini kõndijat oleksid. Naisterahvas vajab vahel suhtlemist ja poodlemist. Ise rahulikult piimahindu võrrelda ja vorstist lihasisu loota on ikka mõnusam, kui noortega ruttu pood läbi joosta ja vajalik ikka ostmata unustada.
Eks see sõiduootus tuleb käijatel jutuks juba eelmisel päeval raamatukogus, õues naabrimutiga kohtudes jm. Kindlasti pestakse eelmisel õhtul ära ka pead-jalad ja triigitakse seelikusaba :)