Pealkirjata

Mahe tuul ja kevadelõhn ajavad muremõtted peast ja kui külateel käies ringi vaadata, polegi pilt enam nii masendav, kui lume sulamise järel. No siis tuli ikka igasugust sodi välja- kõik autoaknast väljaloobitud ja teepealsöödud pakendid ja ümbrised, suured ja väikesed, palju taarat, konid muidugi ja suuuuuuuuuuuuurel hulgal mitme kuu koerategusid. Pole meil siin veel kommet kilekotiga noid viimaseid ära likvideerida. Koeri aga on meil külas oi kui palju! Praegugi näen ramsiaknast kolme musta koos lõbusalt ringi vudimas. Autode ette kipuvad jooksma ja jalgrattureid näksama!
Teeme ära`t külavahel enam ei toimu! :( Mul on nii meeles - kui ma siia külla elama kolisin, siis iga aasta esimesel mail, kui oli veneaegne suur püha, tulid inimesed majaümbrusi koristama. Korrusmajade ümber tehti kõike üksmeeles ja ühiselt. Nii viis aastat püüti meil ülevallalisi koristuspäevi teha. Ma ei oska midagi öelda teiste külade ning eramajade kohta, kuid meil Urgel oli tavaliselt kogu küla peale koristajaid alati KAKS - üks olin mina ja teine kas üks või teine meie kahest külas elanud arstist. Kahekesi siis käisime juttu ajades suurte prügikottidega külakeskme üle. Ka meie korrusmaja on proovinud koristuspäeva teha, kuid see kujunes enamusele rohkem õues seismiseks ja prügikott käes omavahel jutlemiseks. Koristasid jällegi kaks - kolm inimest, ma ei ütle, kes neist üks alati oli ;)
Väiksemad lapsed saavad praegu rohkem õue ja mänguplatsile, emadel ka vaja end tuulutada ja omavahel suhelda. Aiamaadel väga veel midagi pori sees teha ei saa, natuke lillepeenraid rohida.
Kevad annab end ka raamatukogus tunda- külastajaid on veerandi võrra vähem.