Apollo sisututvustusMa vist poleks kunagi hakanud lugema Katrin Lust Buchanan`i raamatut, kui üks naljakas juhus poleks seda nö ette söötnud. Nimelt- tembeldasin asendajana naaberkogus uusi raamatuid. ja nii sattus silme ette esimene peatükk ja silmad asusid kohe teksti neelama.
Koju jõudes ma õhtul-öösel raamatut käest ära ei saanudki. Tulid meelde paari aasta tagused ajakirjade artiklid, mida tookord isegi lugedes peaaegu et uskuma jäin. Vähemalt tekitasid need kahtlusi, aga noh- just selle mõjutava eesmärgiga nad ju kirjutatud olidki! Maakateni tavaliselt pealinna draamad ei jõua, kui just mõni tuttav ei räägi.
Väga avameelne raamat! Kes niiväga tahaks kirjutada avalikult oma lapse- ja noorepõlve painajatest? Mõtlesin, et huvitav, kuidas suhtuvad oma õigete nimede all mainitud tegelased nüüd autorisse? Nagunii on ta juba ammu ära lintšitud, nüüd sai ta juurde kindlasti hulga mainitutest ja nonde tuttavatest vihavaenlasi.
Millegipärast usun, et Katrin on praeguseks juba nii tugev, et need sopavee keerutused meie väikeses lombis teda enam ei mõjuta. Ja kui ka pole, siis öelge talle palun edasi, et pärast raamatu lugemist on juures hulga mõistjaid ja pöidlahoidjaid! :))) Ja nii hea, et nad Adamiga jälle koos on!!! Emast on mul ka päris kahju, tubli naine, et suudab oma tütrele toeks olla!
Sain raamatu vastu õhtut läbi ja siis ei tahtnud pärast perenaisetoimetusi kohe ei telekat vaadata ega lehti lugeda ega ühtegi uut muud muljet. Sirvisin uuesti algust ja sukeldusin samadesse emotsioonidesse. Vaatasin pilte raamatu keskelt. Mõtlesin, et Katrin on ilus naine nii meigiga kui ilma... Õnn on piltidelt näha, silmad lausa säravad, samas on ta mõne peal väsinud. Siis mõtlesin sellest, et väga paljud meist on nooruses olnud ebakindlad või arglikud suhtlejad, kõigil pole olnud ideaalset kodu... Kui paljud seda ainult endast raamatus tunnistada tahavad!?
Päris huvitav oli ka netist, nt elu24-st jm Katrini kohta kirjutatut lugeda. Ja oijjjjjeerumküll, kuidas seal kommentaarides mustamine käib, vaesed pealinnakad, milline eluvõitlus!
Aga uni ei tulnud mitte kuidagi.
Kahmasin siis riiulist teise kojuvõetud raamatu- Allan Keiani oma- "Otsetee paradiisi".
Mäletan, et ajas nii naerma, kui olin selle tellinud nime all "Otsetee põrgusse". Imestasin veel tookord, et miks mulle paradiis põrguna meelde jäi.
Jälle raske lapsepõlv! No kõigil või? Saavad selle kergemaks mälestusi välja kirjutades?
Üks lause pani hambaid kiristama. Esialgu mõtlesin, et kohe hommikul saadan autorile kirja, aga siis nägin, et mõne teisegi elukutse kohta on seal s.....i öeldud! Noh, see lause oli midagi, et "vana seniilne raamatukoguhoidja...". Ma võtan alati südamesse, kui kirjanikud, kes eeldatavalt ka ise peaksid olema lapsepõlves palju raamatukogudes käinud, mu ametit halvustavad!
Ütleks vastu, et viimasel ajal on teie hulgas palju segaseid, keda laenutada ei taheta!!!
Aga raamat on siiski väga hästi kirjutatud, ladus, tegevus jookseb ludinal, igav ei hakka kordagi. Natuke pani aga lõpupoole imestama õnnelike juhuste kokkusattumus. No kas ikka tavaelus on inimesi, kellel nii tohutult järjest veaks? Tunne tuli nagu telekast äkšõnit vaadates, et kuulid lendavad ja ainult pahad surevad. Taolisi olen ennegi lugenud, praegu on palju noori ja andekaid kirjutajaid. Jääb meelde, et hea sulega. Algus läheb südamesse. Ise ei tahaks aga küll peategelase nahas olla. Hea meel, et omal oli noorus helgem ja kergem, kuigi mitte probleemivaba. Raamat läheb kindlasti peagi "uute" riiulist "enimloetute" väljapanekule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar