Peaaegu terve.

Haiguslehel!
Imelik ja tüütu on kodus olla ja töökoha poole vaadata, kui peale 10-sentimeetrise lapitud koha keset nägu on kogu ülejäänud organismus terve ja isegi palavikku pole. Aga sellised need arstid on, et alati peale operatsioone hoitakse inimesi paar nädalat pisikuohu tõttu kodus. "Haige" aga käib ju apteegis ja poest süüa ostmas ja mõni vbl polikliinikus... Mõni peab selleks sõitma isegi ühistranspordiga. Väga nakkusohtlikud tegevused!
Haiglasse sõites võtsin kaasa kõige paksema uue raamatu, mida üldse leidsin, et siis jaguks rongis ajatäiteks ja veel mitmeks päevaks haiglas. Noh- pool sain juba rongis läbi ja ülejäänud poolt venitasin meelega esimesel õhtul. Miks ma küll veel ühte "telliskivi" kaasa ei viitsinud vedada! Üks vähestest kohtadest ju, kus üldse saab järjest rahu ja naudinguga lehekülgi neelata; pole ühtegi segavat asja, peale hommikuse hambapesu. :)
Raamat oli Mare Sabolotny - Peaaegu inimene.

Esimene lehekülg tõmbas lõua viltu. Appi, mida ma nüüd kaasa haarasin, oleks võinud enne pilgu sisse heita! Jessas küll- noor naine ja sellised roppused! Lootsin hingeminevat noortekat ja nüüd...!
Olen palju mõelnud, et mille järgi inimesed raamatuid valivad- autori, kaane, sarja, tutvustuse, esimese lehekülje järgi? Mõni hea raamat on ilmetu ja jääb sellepärast paljudel lugemata, ehkki sisu poolest võib aasta parim olla. Teisel on suur väljamaalt kaasa tulnud reklaami- või filmikstehtu kõmu kaasas; mõni on seda lugedes pettunud, teised räägivad vaimustusega nagu ikka moesolevast. Ah, maitsed ju ka erinevad! Kas kirjutajad üldse mõtlevad selle peale, mida inimene nende raamatut esimest korda kätte võttes mõtleb? Kui tahad müüa ja teenida, siis mõtle ka "söödavale" pakendile!? No esimese ilmuva oma raamatu puhul on vist igaüks nii õnnelik, et lepib kõigega, mida talle pakutakse. Ja vanad klassikuid on pilve äärel pikutades sellega täiesti rahul, et nende raamatud on ühevärvilised ja ilma kaanepildita.
Raamat oli lugedes muidugi põnev, ikka täiesti noortekas, ei pidanud pettuma. Peategelane Gretten tundus pessimistlik, aga sellise elu peale pole see üldsegi imelik. Mulle meeldis, et kogu elu ja tegevus oli selline realistlik. Sageli on noortekates palju magedalt magusaid kokkusattumusi, mida päriselus harva juhtub. Selles raamatus häiris mind vaid lõpus toimunud õnnetus, mida poleks osanud oodata, mis tundus veidi kunstlik. Aga samas on uljusest ja hooletusest toimuvat meil päriselus ikka ka liialt palju. Ja nii ladusa sulega kirjutatud raamatu lõpp peabki ootamatu olema.

Teine raamat, mida viimati lugesin, oli Anna-Maria Penu- Minu Hispaania.
Kõik "Minud" on huvitavad, muidu ju neid nii ei neelataks. Meeldis see, et Anna-Maria ei ilustanud ega jätnud kirja panemata neid mõtteid ja muljeid, mis hispaanlastel ja üldse teistel rahvustel eestlastest ja Eestimaast on. Igavene julge ettevõtmine on jätta kodus turvaline elu maha ja rännata nii, et ette ei tea, kas on ööseks katus pea kohal ja mingigi söök nina ees. Selleks peab väga lahtine inimene olema. Ja julge. Enesekindel. Sõbralik. Heatahtlik. Järjekindel.
Huvitav oleks teada, kuidas läheb ilmarännakutel kinnistel ja pahuratel? :) Mõni neist võiks ka raamatu kirjutada!

Kes vastutab?

Kes vastutab teismelise tegude eest? Tema ise? See 10-14 aastane? Või lapsevanem?
Nüüd on selline paha lugu, et mõned varateismelised viidavad Urgel oma vaba aega kunagise elektrikatlamaja akende sisseloopimisega kahe suure veetünni varjus. Põnev ja ohtlik!?
Ma pole küll kindel, kas just selles hoones on kogu küla elektriasjandus varjul. Kui on, kas siis oleme äkki kõik korraga hädas, kui nad uste lõhkumiseni jõuavad?
Varasemad aastad olid needsamad nagamannid igal õhtul vabaajakeskuses ringides ...

"Oi, siin on raamatukogu?!" ...

... ütles järjekordne, maja ees peatunud autost välja astunud töötunkedes meesterahvas.
"Teretere, poodi otsite? Lähimad poed on üle jõe Sindis ja lähim sooja toiduga kohvik ka sealsamas", sain mina vastata ja siis paljude ärakeeramistega teed juhatada.
Ei loe see, et tüüpprojekti järgi ehitatud kunagisel kauplus-sööklal helesinine plekikasukas ümber on löödud ja pooled aknadki seinaks tehtud. Ju on need hooned ikka kõigile nii silmapäraselt kõhutäie muretsemise kohad, et raamatukogu peale üllatutakse alati.

Koolibussist

Eilsetest arvukatest küsijatest juba kirjutasin. Täna ollakse pahased, et buss enam kogu teed ei sõida. Riia maantee kesklinna lähedastesse gümnaasiumidesse enam selle bussiga igatahes ei saa. On ka põhikooliealisi lapsi, kes koolibussile mitu kilomeetrit peavad tulema.

Eile hilisõhtul kuulsin, et valla kodukal on mingi info. Süda valutas ja täna tulin juba hommikul seitsmest raamatukokku bussigraafikut ja -marsruuti välja printima. Esimesed bussiootajad olidki juba veerandist maja juures ootamas. Buss aga peatub nüüd Urgel 7.48.
Kõige rohkem võidavad Sindi koolis käijad. Nemad jõudsid eelmisel kahel aastal kooli juba 45-50 minutit enne esimest tundi. Nüüd on kohale jõudmise aeg täpselt paras.
Igasuguste muutustega on alati nii, et keegi võidab, keegi kaotab. Arvestama peab enamust- kõige rohkem endise Taali kooli õppuritest käibki Sindis koolis.

!!! KOOLIBUSSI SÕIDUGRAAFIKU JA -AJAD LEIAD SIIT !!!


Neljapäev, 8. september:
Nii, ja nüüd lisan mitu päeva hiljem siia jutule juurde, et Sindi kooli sõitvad lapsed on mures, et jõuavad kooli liiga hilja, nii natuke enne tunnikella. Aga vaja on ju riietehoius toimetada ja veel klassi jõuda. Lapsed palusid mul valda edasi öelda, et vähemalt 10 minutit varem oleks buss Urgel, isegi 15, kui talve ja libeda peale mõtelda, siis pidavat buss libedaga ja ojamäel tihti hädas olema.
Olen nüüd valda helistanud ja selle ka edasi öelnud. Kuuldavasti on ka osad lapsevanemad sinna oma ettepanekuid teatanud, nii et võibolla leitakse kõiki rahuldav marsruut ja ajad. Kui midagi muutub, siis info läheb kindlasti valla kodulehele.

Ei võetudki päriselt vähemaks, hoopis tagasi pandi!

Suvel olin autotuna mitu korda Sindis bussi oodates (väljatrükitud sõiduplaan näpus) maruvihane, näost punane ja ülekuumenenud. Kiiruga mitu kilomeetrit bussile tõtatud, kuhugi täpselt jõuda plaanitud ja siis lihtsalt seisa järgmise bussini päikese all ja pabista hilinemise pärast! Võibolla oli mul jäänud lehelugemine lünklikuks ja uudis bussiliinide vähendamise kohta märkamata.
Just eile õhtul ütlesin bussiaegu uurivale järeltulijale, et ära sa seda bussifirma kodulehte väga usalda.
Täna loen, et mahavõetud liinid on õppeperioodil jälle käigus. VT
Nr 40 sõiduplaani leiab siit
Olen seda ka paar korda tööl koridori stendile pannud, kuid sealt on tavaks muudelgi olulistel paberitel minema jalutada. Soovijatele võin välja printida, tuleb kahele lehele - 13 senti üks lehepool, kokku 26 senti. Või paljundada - 6 senti üks lk., kokku 13 senti.

*******************************************

"Sajad ja tuhanded" käivad täna üle ukse küsimas kas üldse ja mis kell homme koolibuss sõidab.
Ei oska minagi neile vastata. Niipalju arvan, et ju ta ikka jälle sõidab, sest täna hommikul poole 8 paiku vuras suur buss külast läbi. Mis ta muu, kui koolibuss, oli. Peatuda polnud mõtet, kuna lapsi ootamas ju polnud. Ükski aktus ei alga kell 8 hommikul! 1.septembril on küll mõttetu buss sõitma panna. Samuti vurab see pool- või päris tühjana iga veerandi viimasel, kah aktuse, päeval. Aga palun vabandust- mis ma vanamoor siin pobisen! ÜLIHEA, et see üldse käiku on pandud! Ilmad on meil ju pool kooliajast sopased ja niisked, lapsed hommikuti unised ja tähelepanu autoteel nõrk. Mu vanemad lapsed vahel meenutavad, kuidas nad läbimärjana kooli ja tagasi vantsisid. No tõsi- nemad ju käisid vanemates klassides mujal, mitte kodukoolis, kuhu ka heal vanal ajal viis koolibuss.
Nii et kõik on tegelikult hästi, jätkub ja toimib!

HEAD KOOLI ALGUST!

ÕIED ÕPETAJALE
Ilmar Trull

Kaarel kõnnib,
kaenlas kaktus.
Koolimajas algab aktus.

Kas ka sina meeles pead
oma õpetajat head?

Kogemata leidsin...

No vahva värk!

Ja mina ei teadnudki, millega kõigest vaheseina kaugusel hakkama on saadud, oma lapski osaline olnud...
Kindlasti peab ära mainima, et kuuldav laul on meie vabakas tegutsenud bändi liikmete omalooming.
Kas peaksin kordama, et ka seal on oma laps osaline olnud. Ikka kordan! Emad on ju alati oma laste üle uhked.

Ei jää keegi värske leivata!

Just kuulsin inimesi rõõmsalt rääkimas, et kaubabuss Rakett, mis teisipäeval viimset korda pidi tulema, sõidab kaks korda nädalas ka edaspidi külla sisse. Puuduoleva vedru (vms) olevat bussijuht Toivole väidetavalt muretsenud meie vallast pärit mees, tuntud riigikogulane Väino Linde. Eks ole tänapäeval raske küll nii vanale bussile veel varuosi leida ja üldse on suur heategu seda pisikülade ja ääremaade pärast käigus hoida. Külateedel laguneb vana sõiduk ju mitu korda rohkem, kui linnas siledal asfaldil. Meiekandis pole ka suurt sissetulekut kunagi loota, ostetakse leiba-saia-vorsti, kommi-jäätist. Kui kaks korda kuus valla poolt tellitud buss pensionäre linna poodi ei veaks, siis muidugi oleks siiani Rakett meie ainus toitja. Aga mitmeks nädalaks leiba ja piima tagavaraks ju ei osta. On palju vanu inimesi, kellele käib Sinti poodi või linnabussile kõndimine üle jõu, rääkimata täis toidukot(tide)iga tagasitulekust.
Meiekandist suured tänud mõlemile tublile mehele!!!
Pilt sai seekord küll nati niru, rutuga läbi akna esimese mõtte ajel klõpsutatud.

Uksed on valla!

Tänasest on raamatukogu jälle lahti, puhkus möödas ja trükisõna ootab kaantest sisse piilujaid. Juba enne avamist oli arvutite hooldaja kordatehtud seadmetega ukse taga, et kohe kümnest saaksid esimesed laenutused otse programmi, mitte sodipaberitele kirja. Veelkord tänud- meil on temaga väga vedanud! Täna on tagastustähtaeg umbes 50-l inimesel. Praegu, poole ühe paiku, on laud juba umbes tagasi toodud raamatutornidest ja perioodikahunnikutest. Vahva, kui palju inimesed kõigest viie nädala jooksul läbi lugeda suudavad!

Maailm suletud

Veel nädalakese peavad kõik, kes harjunud suvel meie vabakas või ramsis "arvutis käima", ilma suure laia maailmata olema.
Mitu korda päevas ja mitmeid päevi järjest lajatanud äikesed on meie majas kogu arvutivärgenduse nii rivist välja löönud, et mõni seadeldis tuleb uue vastu välja vahetada. Täna käis meie tubli "tark mees taskus" Ürjo oma isiklikust puhkuse ajast asju vaatamas, tänud talle! (Ka mina olin puhkuse ajast majas ja Ege kauem tööl.) Arvutid on ja jäävad natukeseks ajaks veel tummaks.
Server jmt tähtsamad tegelased asuvad raamatukogu ruumis, puhkus kestab veel 8 päeva ja sellel ajal pole ma kodumail, tulengi tagasi alles 17.-nda hilisõhtul või öösel. Arvutiparandaja saab seega uksest sisse alles koos minuga neljapäeva, 18. augusti hommikul.
Seni palume kannatlikku meelt!
Ja vanaemade juures olijad- paluge sõpradel end nende koduarvutitesse lasta või siis möllake õues, kuni veel päikest ja suve on.
Pean ütlema, et mitmed inimesed räägivad juba õhtusest sügishõngust...
Üks asi tuli veel meelde- kui ma ühel hilisõhtul kõva äikese ajal jälle igaks juhuks kõik juhtmed seinast välja tõmbasin ja küünlaga kodus ringi liikusin, siis avastasin, et peaaegu kogu küla aknad on pimedad (aga vool ju oli olemas, eksole!). Kõigil on läbikärsanud elektriseadmed (vt postitust paar kuud tagasi) alles valusalt meeles ja ollakse ettevaatlikud.