Soomest edasi. Teine päev.

Hea oleks, kui loeksid ennem ka Soomes-oleku esimese päeva ära! Selle leiad kõigest paar postitust tagasi. Siinne jutt tuleb kirja samas segases järjekorras, nagu ma hotellitoast saadud märkmepaberipakile järjest üles kriblasin, läbisegi omad mõttejupid, märgatud asjad ja giidide faktid. Mätsima ja vormima pole mõtet hakata, selle poolest ongi blogid head kohad.

Vaasa raamatukogus tervitas meid kõiki uksel kättpidi maja perenaine, kui amet õigesti meelde jäi, siis nii kultuuri- kui raamatukogudirektor.

Ta palus meid suurde musta saali, kus tutvusime esmalt raamatukogu ja linnaga juba tuttaval moel – slaidiprogrammi vaadates, seejärel suundusime ringkäigule maja vanas ja uues osas. Vaasa linn on rahvusvaheline, kus elab praegu 110 erinevat rahvust. Kunagi oli Vaasa ka Soome pealinn. Linnas on erinevad ülikoolid, soome ülikool ja rootsi ülikool. Ka teatritega on lood samad- on soome teater ja rootsi teater, tegutseb ka üliõpilasteater, erinevaid muuseume on 20. Toimub palju kultuuriüritusi, kultuuriga tegelevaid ametnikke töötab kokku 9. Raamatukogud on linnas alates 17. sajandist. Teisel septembril 1794 asutas grupp inimesi oma vahenditega esimese raamatukogu, juba 1684. aastast on aga teada esimene kooliraamatukogu. 1863 alustas tegevust avalik raamatukogu. Millalgi (millal, jäi jutust märkamata) oli linnas kaks raamatukogu – eraldi rikastele ja vaestele. Eks see kindlasti samal perioodil oli.

Majal on uus ja vana osa, uus, kus meie istusime, tehti aastal 2001 ja arhitektid olid samad, mis Turu raamatukogulgi. Suurt tähelepanu pööratakse teenindusele inimestega haiglates ja vanglas. Töötajaid on 63, eelarve 5,5 miljonit. Esimene raamatukoguseadus võeti vastu aastal 1928. See oli olnud väga hea seadus, mida täiendati alles 70-ndatel, hiljem tihedamini. Aasta 2015 tuleb uute suundadega. Soomes kuuluvad raamatukogud vist haridusministeeriumi alla, sest brožüüri „Finnish Public Library Policy 2015“, mille kaasa võtsin, on välja andnud Opetusministeriö ehk Ministry of Education aaastal 2009. 
Direktor viis meid ülakorrusel asuvasse Soome raamatukogumuuseumi. 

Seal oli isegi lõhn selline, nagu vanasti, kindlasti tohutust eaka paberi ja kataloogikaartide hulgast. Põnev oli uurida vanu aegu ja töövahendeid, samuti hetkejäädvustusi seintelolevatel fotodel. Kataloogikappide sahtlid olid mitmele meist magnetiks, mida nostalgilise muigega ja austusega avati. Avastasime üllatusega kunagi keelatud raamatute näituselt tuttavaid lasteraamatuid, meil küll täitsa vabalt laenutatavad.

Muuseumi ruumides korraldatakse luuleõhtuid, inimestele meeldib vanaaegne õhustik. Asjad muuseumis tekitasid omavahelisi meenutusi a`la mina ka vanasti... või mul ka vanasti..., mida ei saanud ju pärastiseks jätta. Meie teejuht oli väga mõistev- ootas viisakalt, kui teda jälle kuulama hakati. Ühes ruuminurgas oli kunagine kohustuslik tööriietus. Nali muidugi, aga ilmaasjata need kaunid kleidid ka seal polnud, ju neid keegi siis kunagi kandis ja raamatukogule annnetas. 

Lasteosakonnas olid riiulid paigutatud keskelt igasse suunda nagu päikesekiired, seinal oli lugemispuu.

Kaks maja raamatukoguhoidjatest töötavad ainult koolidega. Lastele antakse neti kasutamiseks kaardid ja paroolid. Probleeme on koolist popitamisega, tullakse raamatukokku aega veetma. Iga aasta novembris korraldatakse linnas suurem kirjandusfestival. Lastekirjanikud tulevad festivalile ja lähevad koolidesse esinema. Festival on osalejale tasuta. Meidki kutsuti lahkelt novembriks tagasi. No miks ei, heameelega ju läheks!

 

Selleski majas olid loomulikult kõik tehnikavidinad ja tagastuse-laenutuse aparaadid olemas. Olime osakonnas, kus kokku oli pandud 5 kuni 7 liik, käsitöö, kokandus... Meditsiini ja muude lähedaste teaduste osakond on väga populaarne. Momendil oli osakonnas mingi uus dieediraamat väga nõutud.  Laupäeviti on külastajate hulgas palju meesterahvaid. Raamatukogus oleku ajaks saavad inimesed kottide ärapanekuks omale kapivõtmed. Siingi raamatukogus oli meesttöötajaid, aga siiski mitte nii palju, kui Helsingis silma hakkas.

Raamatukogu tundus akadeemilisem, kui kaks eelmist, noori hängijaid peaaegu polnudki. 


Saime bussi kohaliku giidi ja sõitsime tutvuma Vaasa linna ja Kvarkeni arhipelaagiga. Viimane on omanäoline saarestik, ainus Soome looduspärand, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Tee viis üle uue silla, mille tugevat konstruktsiooni giid kiitis. Tööstust oli sealkandis palju ja suured autod ületasid silda tihedalt. Natuke palju niitmata ja korrastamata alasid oli tee ääres, mis nii suure linna kohta tundus imelik. Ehk on neil maalappidel lohakad eraomanikud? Giid tegi ka nalja, et neil on siberi talved, et metsi on piirkonnas palju, inimesed armastavad loodust väga, käivad jalutamas, teevad palju ise sporti ja trenni. Igal pool ja igal ajal saab auto peatada ja korjata marju-seeni. Bussiaknast nägime suurt paadiehitustööstust, Soome ja Rootsi vahel on tihe laevaliiklus. Hiljuti ehitati uus laev, kuhu mahub peale 8000 inimest ja 2000 autot. Palju oli erinevaid sadamaid.

Vahele üks sõidu ajal kuklas´tiksunud muremõte- meie buss tundus järjest rohkem ära lagunemas. Algusest peale tundus mulle mootoriturtsatuste ja kohalt mitteärasaamise järgi, et korrast ära on kas käigukast või sidur. Mõlemad variandid olen tarvitatud autodega sõites läbi tundnud ja ära pabistanud. Nüüd rääkisin murest lähedalistujatele ja mõttes mõtlesin ka, mis meist võõral maal saab, kui buss „ära ohkab“.

Giid rääkis tee ligidal paistvast populaarsest hotellist Tropiclandia, mis oma menu saanud mere kaldal asumise tõttu. Hotellikompleksis käiakse peredega, lastele on veepargid, toimuvad konverentsid jmt. Wasalandia- jällegi populaarne laste lõbustuspark, mida üle aia silmasime, oli selleks aastaks hooaja lõpetanud ja oma väravad sulgenud.

Saime palju teada kohalike elu-olust, mis ongi igas riigis ajaloo kõrval huvitavaim.

Sellest kandist pärit giid rääkis, et lapsena mängis temagi lehtede, kivide ja liivaga. Et vanad inimesed tahavad ikka veel lugeda paberlehte ja hoida käes päris raamatut, noored leiavad huvipakkuva netist. Selles mõttes oleme me ühesugused, nii on ju siingi. Inimesed korjavad metsast marju, müüvad neid ka poodidesse, endale panevad muidugi tagavarad sügavkülmikutesse. On inimesi, kes elavad kogu aeg kohapeal, on teised, kes käivad saartel nädalavahetuseti. On kodudeks välja ehitatud maju, on suvilaid.

Paadid on lihtsad, neid jõuab käsitsi ära vedada, inimesed püüavad kohalikku kala. Sõitsime üle Soome pikima silla pikkusega 1 km, mille alt käivad läbi isegi sõjalaevad. Saarestikus elab umbes 500 inimest,  enamus töötavad linnas, suvemajakesed on mõnel perel juba mitmendat põlve. Piirkond on populaarne turistide ja näiteks motikameeste hulgas, neil on siin omad laagrialad. Kohapeal elab veidi kalamehi ning põllumehi, kes kasvatavad aedvilju või lambaid. On inimesi, kes saavad tööd teha kodus oma arvuti taga. Majad saartel olid mitmevärvilisemad teelnähtutest, aga ikka nii, et detailid teist värvi, kui maja ise. Rõhutamaks rootsi päritolu oli päris tihti näha kollast värvi, eriti liistude, ukse- ja luugivärvina. Isegi kõrvalhoonetel, rannas paadikuuridel, koolide ja kirikute majadel, nii et ei enam ainult puna-valge, vaid siinkandis hoopis puna-kollane. Paljude majadel juures lehvisid Rootsi lipud. Giidilt kuulsime, et mõnes külas elab 3-4 last, kelle pärast kooli ei tehta, õppima sõidavad nad linna. Asustus tundus külast külla sõites hõredavõitu ja sekka väga hästi hoolitsetud majaümbrustele riivasid silma koledate kõrgete umbrohu- ja kõrrepuhmastega krundid.

Kiriku ümbrus oli kenasti niidetud ja hoolitsetud. Nägin metsase tee äärde pikali pandud jalgratast, omanik kindlasti korviga saagijahil. Järjekordne fakt, et inimesed usaldavad inimesi. Ühel saarel, oli vist Diskvarken vms, nägin kämpinguid ja restorani, kus korraldatakse tantsuõhtuid. Parajasti oli uks kinni, ei saanudki teada, mis muusikat seal jalakeerutuseks eelistatakse, võib-olla oli kellaaeg veel liiga päevane. Väiksemad sillad saartel on saarlaste endi poolt kunagi ehitatud, hobustega veeti kive kohale. Teedki, millel sõitsime, olid samad, mis vanasti tehtud. Majade õued olid möödasõitjale täiesti avatud, polnud nähe ühtegi ümber krundi ehitatud aeda. Igaüks näeb igaühe õue peale. Mõnel majal siiski oli ka uhke värav. Hooned külades olid valdavalt puumajad, võib-olla paar kivivundamendiga või üleni kaasaegsemat kivimaja nägingi. Ühel rahvamaja või seltsimaja moodi hoonel olid luuad-õueharjad ukse taga. Võrdluseks tuli meelde meie Saaremaa. Ühes külas olid mitmed postkastiread kenade punaste katuste all. Mõnedel majadel olid aknaräästas ja katuse ääres huvitavad puupitskaunistused.

Kvarkeni keskuses ronisime vaatetorni.

Neljas kandis nägime erivärvilist vett-metsa. Praegu kirjutadeski tunnen, kuidas seal tuul juukseid lennutas ja õhk tundus enam hapnikune kui senihingatu.

Tee ääres olid sadu aastad vanad kivirahnukesed kivikuulid tipus. Millega tegu, läks kahjuks lobisemise tõttu kõrvust. Vana sadama koha peale ehitati uus sadam ja vanas hoones on nüüd muuseum. 

Giidid jutust jäi meelde huvitav fakt, et kõik 500 kodu said ühe talve jooksul korraga elektri sisse, arvatavasti siis neil suvilatemoodi hoonetel veel polnudki. Piirkonnas olid tuulegeneraatorid, tuul võib ulatuda 15-16 m/sek. Giid soovitas sõita ka ühele saartest, kus tegutseb palju käsitöölisi ja kus neil on omad müügikohad, et saaksime sealt midagi mälestuseks kaasa osta.

Maja oli täis igat masti pusimisi. Tahtsin midagi tõesti mälestuseks, nii vahva ju meenutada kohta, kust selle sain. Nuusutasin käsitööseepe, suutmata otsustada läksin uuesti mööda ruume kõndima ja pilk langes puutööasjadele. Leidsin täpselt laenutusleti värvides karbikese, nendel mõeldud suurte tikkude karbile, mina saan sinna sisse panna nüüd raamatukogu mobiili. Väga hea ost ja jääb igaveseks neid saari meenutama! Natuke kallis muidugi oli, aga käsitöö ju üldse hindamatu, asjadele on hing sisse pandud. Samal saarel hakkasid silma suured kivirahnud, mida mõned pered olid hoovides aiakujunduses ära kasutanud.

Sõitsime mööda ka ühest põllust, kus olid suvalistes kohtades imelikud pisikesed osmikud, inimese ja lamba jaoks väikesed, tööriistakuuride jaoks jälle liiga imelike kohtade peal ja lähestikku. Ei saanudki teada, millega tegu. Ülevahekäigunaaber naeris, et igal lambal oma maja. Ühte kolmekordset maja isegi õnnestus silmata, mis oli muidugi punane, aga kaunistatud valge puupitsiga. Bussiaknast ei jõua silm kõike ilusat- ilusaid hetki ja kohti märgata, ükski fotoaparaat pole ka nii kiire avamisega, et silmapilk huvipakkuv salvestada. Ja kas ongi vaja nii palju klõpsida- vanasti jäeti kõik meelde ja mällu.

Ühe tee ääres oli inimeste tekitatud prügi näha, ehkki teele olid ette sätitud suured kivid, et autoga „alla“ sõita ei saaks. Sillaalused olid samamoodi grafitiga kaunistatud, kui meilgi, kogu teekonna vältel vaid ühe neist leidsin betoonikarva ja puutumata. Vaat, on kohad, kus üle maailma noored kätt harjutavad! Giidilt kuulsime, et sõja ajal aitas Rootsi soomlasi- võttis nende lapsed, kellel isad sõjas, oma maale taludesse elama. Osadel, kes sattusid sundkorras peredesse, on head mälestused, osadel aga ei vedanud.

Jõudsime tagasi linna. Kuulasime teejuhti huviga edasi. Vaasas on 66 tuhat inimest ja mitu peatänavat. Vana bussijaamaga ei osata midagi peale hakata, kas teha asemele kõrghoone või ärimaja. Hakkas silma, et kohtumaja juures parkivad autod olid vanemad ja väsinumad. Väikeste vahelejäänud sulide omad või kohtunikel palk väike? Vähemalt kahes autos nägin kõrvalistmele jäetud käekotte... Milleks neile siis veel kohtumaja?

Rootsi akadeemia linnaosas (oli vist Palosaari) asuvad ülikoolid, koolid, kampused, kõik söögiasutused ja „teenindused“on  ka sealsamas. Noorte hulgas on linnaosa popp. Üliõpilaste majadel olid paremaks ülesleidmiseks tähed nagu nt „C“. Et vältida viimasel ajal probleemetekitavaid sõnu, siis mainin, et hämaravärvilisi ja kaetud peaga inimesi oli selles piirkonnas hulga vähem näha kui Turus ja Helsingis.

Giid rääkis, et Soomes on kallis elada (no seda oleme juba omade ehitajate-koristajate käestki kuulnud), aga inimesed on neil õnnelikud. 

Linnas tagasi, tegime tiiru peale ümbruskonnale ja vaatasime üle ka letipealsed. Mul vedas- sain raamatukogu (ehk endise rahvaloendaja) läpakale hea mahuka üleõlekoti. Müüja, kuuldes, et oleme Pärnust, tegi kõva alet ka, sest oli kunagi Tallinnas käinud.  Hilisõhtu veetsime linna-maa töötajate segapundiga hirmkallist iiri kohvi limpsides. Meil oleks sama summa eest saanud kaks tassi, aga noh, vahel võib endale midagi head ka lubada ja millal me jälle Vaasasse koos restorani saame? 

Nii! Kauane võlg- teine päev sai ka selle postitusega kirja! Nüüd on jäänud veel kolmas päev ja neljas raamatukogu, aga küllap ka selleni jõuan.