Soomes. Seekord põhjalikult. Esimene päev.

Pika jutu lõpuni kirjutamine on kulgenud väga vaevaliselt- just praegu  on õhtuti kodust ära olemist tihedalt. Eks hakin muljed siis neljaks.  

Olen oma uudishimuliku nina varem Soome pistnud kõigest viiel korral. Tahaks muidugi öelda, et ka jala maha pannud, aga kaks neist olid bussiga läbi vuramised ning kolmel „teisel“ korral olid tallad muusika saatel päev otsa põrandast kõrgemal, pealinna nägin vaid trammiaknast ja tiiburilt kuivale astudes sai sõidetud trammiga otse Tantsutalosse ja õhtul tagasi. Nii läksingi ma üle lahe muljeid imama puhta lehena.

12. septembri udusel varahommikul vuras ülimugav buss 26 raamatukogutöötajaga Pärnust ja maakonnast pealinna, laevasadama poole. Lobisejaid oli vähe, enamus ulpis poolunes, vahel üles võpatades, püüdes aru saada kus ja miks ollakse. Mõned õnnelikud tegelesid ka magamisega.

Kolme päeva jooksul oli plaan külastada erinevate linnade raamatukogusid. Pean ette mainima, et igas kogus olime ikka kaua. See oligi tore, ei pidanud kella jälgima, kuhugi edasi tormama, nagu nt turismireisidel kipub tavaline olema. Ilmaga vedas ka väga, tagasi jõudes oli meil siin isegi külmem.

Hakkan siis muljeid järjest kirja panema, jutt peaks pikk tulema. Ja kui mõni mälu tekitatud viga sisse lipsab, andke palun raamatukogu postkastis teada, eks! Saan ära parandada.

*******

Esimese ettekujutuse naabermaa töökorraldusest ja kaasaegsest tehnikast saime Helsingis Kirjasto 10 majas. Ei olnud see mingi tänapäevane uhke klaasmaja, hoopis kena vanaaegne kivihoone. Parajasti käis väljaspool remont ja sisse saime kiletatud seinte vahelt mööda raudlattidest konstruktsioone. Kusagilt haaratud reklaambrožüüri järgi asub see raamatukogu postimajas, kuid minu arvates on tähtsus paigast nihkunud- postimaja asub ise hoopis raamatukogumajas. Vastu võttis meie grupi sõbralik soome kolleeg ja juhatas meid ruumikesse, kus meestöötaja näitas slaide raamatukogu tänapäevast ja tulevikunägemusest. Saime teada, et raamatukogu on lahti 80 tundi nädalas, kella kaheksast hommikul õhtul kümneni, külastajaid käib nii 2000 päevas. Liikusime suures majas huviga ringi. Kõikjal olid laenutus- ja tagastusaparaadid, puutetundlikud ekraanid info otsimiseks, samas täitsa alles ka info- ja laenutusletid arvutit klõbistavate töötajatega. Harjumatu oli näha töötajate hulgas palju meesterahvaid. Ruumid olid rahvarohked ja seetõttu mõnes kohas meie suurele grupile korraga läbiminemiseks kitsadki. Majas ainult ei laenutata-loeta, vaid hängitakse ka niisama, toimuvad diskod, kontserdid jm üritused. Näoplaan ja nahavärv oli majas viibijatel mitmekesine ja eri kultuuridele omased riietusdetailid hakkasid väga silma. Kõikjal olid mugavad istumiskohakesed, ratastega sülearvutilauad, helikindlad seinad arvutilaudade ümber. Meediatoas saab kuulata muusikat.

Nostalgitsejad võivad kuulamas käia vanu plaate, see olevat eriti populaarne eakamate inimeste hulgas. Kiikasime sisse muusikasalvestutuppa ja muusikateraapiaruumi. Väga meeldis mulle see, et riiulitel jm mööbliesemetel olid all rattad. Nii saab neid ürituste korral kuhugi ära või kokku lükata. Kadedaks teeb, kui mõtlen oma mööblisikutamistele. Keset ruume seisvad riiulid olid vahvalt neljapoolsed.

Väga hea mulje jäi just sellest rahvarohkusest ja lihtsalt ajaveetmisest. Samal ajal meeletut lärmi polnud, mis sellise inimhulga kohta võinuks oodata. Osati end viisakalt ja raamatukogu austavalt üleval pidada küll. Peaaegu nagu Eestis külaraamatukogu, kus lapsed ja noored, viimasel ajal pigem ainult lapsed, omale mõnusaid raamatuga olemise losutamiskohti leiavad. 

Helsingist läbi sõites hakkas silma, et paljud trammid on väsinuma väljanägemisega, kui meie pealinnakad, aga oli ka noorukesi või uue kuue saanuid. Teel järgmise linna poole märkasin, et sõiduautod on peaaegu kõik värskemat sorti. Meil on seis arvatavasti veerand/kolmveerand uute kahjuks.

*******

Tampere Linnaraamatukogu, kus järgmisena pikemalt olime, on huvitav linnukujuline maja. Giid näitas fuajees madalal klaasi all olevat metsisetopist, see oleks suure grupiga ruumis seistes tõesti märkamata jäänud.

Raamatukogus sees oli kõik kumer ja ümar, välja arvatud muidugi sirged riiulid. Ruumid olid hästi valgustatud, silma jäid paljud lambid, nii riiulite kui töötajate kohal. Tagastusautomaadid on poolteist aastat vanad. Kui õigesti meelde jäi, siis vist taheti neid juba ümber vahetada. Et lugemine Soomes popp on, märkasin juba 2009. aastal Ahvenamaa raamatukogudes. Ka Tamperes oli parajasti palju külastajaid. Ollakse külastatavuselt riigis neljandad ning keskuseks 22 ümbritseva valla raamatukogudele, eraldi töötajad pakuvad eakamatele koduteenindust, „BookTook“ on üle võetud Ameerikast- käiakse koolides raamatuid tutvustamas. Raamatukoguruumid on ka siin hängimiseks, paistab, et see trend on vist kogu riigi raamatukogudes.

Mitmetes ruumides olid kraanikausid, lasteosakondades lastekõrgusel. Kas raamat on siin tõesti nii austusväärne, et seda mustade kätega võtma minna pole sünnis? Väga hea komme! Muusika on selleski majas tähtsal kohal, erinevad muusikaosakonnad suurepinnalised. Giid rääkis, et Soomes ei tehta muusikast illegaalseid koopiaid, inimestel on kodudes originaalplaate palju.

Vaatasin avatud uksest möödudes ühte ruumi, kus naine istus kõrgel toolil, piilus ühe silmaga mingi aparaadi sisse ja väntas usinalt parema käega. Ei osanud midagi arvata, infot hakkas magamata ajule natuke juba liiga saama, lähedalseisev kolleeg keskkogust ütles kõrvalolijale, et näe, neil siin mikrofilmide vaatamise ruum. Sain minagi targemaks. 

Reserveeringud olid kenasti eraldi riiulil, nimelipikud iga raamatu vahel, nagu ka Helsingi raamatukogus, eespool unus see mainimata. Kui tahad laenutada kusagil ümberkaudses raamatukogus, siis maksad ühe euro. Raamatukogukaart on tasuta, reserveerimine maksab ühe euro ja tellimine teisest raamatukogust kaks. Osakondades oli palju trükitud kirevaid reklaammaterjale, järjehoidjaid, voldikuid, et lapsi ja noori lugema meelitada. Neile on tehtud arvutimäng, mis õpetab raamatukogu kasutama, otsima infot, kasutama internetti. Kõik ikka selleks, et lastest-noortest saaks paremad raamatukogu kasutamise oskajad. Naljakas tegelanegi on neile välja mõeldud- Super-Kauno, kes õpetab neid selles arvutimängus. Linnas on kolm suuremat interneti kasutamise keskust, raamatukogu neist üks. Raamatukogul on ka raamatubuss. Lasteriiulitel olid lambid küljes. Võõrkeelsed lasteraamatud olid omaette ruumiosas, lähedased keeled kokku pandud nt läti-leedu hakkasid ühel laudil silma. Eriti palju neid polnudki.  Kergem olevat tellida raamatuid Hiinast kui Eestist sel põhjusel, et Hiinas olevat head kontaktid. No tohootonti- Apollo ju soomlaste oma! Või pole?

Tagastatud raamatutel oli oma riiul, need, mida teised on tagasi toonud, on külastaja jaoks muidugi parimad raamatud raamatukogus. Nii tuttav, nagu meilgi, nagu meilgi! Spetstöötaja laob virnad sealt riiulist kärusse ja viib oma kohtadele. Sain aru, et kõik töötajad polegi raamatukoguharidusega, on ka abitöötajad, nt needsamad kohalesättijad ja kuskil tagaruumides askeldajate kohta öeldi ka et abitööjõud.

Hea mulje jäi sellestki majast, väga soe ja lapsesõbralik.

Linnast välja, lääne-Soome suunal paistis bussiaknast hoolimata pealetikkuvast tukastusest, et põldu ja metsa sinna mahtunud polegi. Kogu teeäärne oli asustatud ja tihedalt täis ka kirevasildilisi tööstushooneid-firmasid. Mida kõrgemale ehk siis põhjapoole jõudsime, seda metsasemaks läks. Ehituspoodidel on selles kandis vaja muretseda suurel hulgal vaid kahte värvi- rootsipunast ja natuke ka valget, liistude ja raamide jaoks. Piirkond on endine Rootsimaa. Kui meie autod on enamasti mustad, hallid ja punased, siis sellel teel jäid silma silmale harjumatult heledad-kirevad värvid- lilla, helesinine, oranž, erkbeež, sinepikollane ... Roosat ei näinud. 

Hilisõhtul saabusime Vaasa linna, jõudsime kohe natuke ka hotelli ümbrust uurida. Maja kõrval oli kena lai jalakäijate tänav, kus hämaras lärmasid noortepundid. Tänaval maa sees olevate betoonlaudade-toolide järgi oli näha, et suvel seal öösiti ei magata, kohvik järgnes kohvikule, kindlasti on soojal ajal ka hulk suveniirimüüjaid.  Hotelliga ühes majas asus suur kaubanduskeskus, talvel võid apartemendist toasussides nii sauna kui lukskauplusse minna. Sel ööl oli uni ühtlaselt magus, ehkki algul nagu tundus, et organismus ei tea enam, kuidas reageerida ja tuleb teinegi magamata öö. Oma tähtsus oli kindlasti ka hotellitoa mugavustel ja konditsioneeril.