Lila-piiga turvapaik ja Poola-naljad

"Nüüdisromaan" kirjastuselt Eesti Raamat on hea sari, mida meie majast aga kahjuks vähe laenutatakse. Ei ole neil raamatuil pilkupüüdvaid kaanepilte ega muud seebist, on tugevad kaaned ja trükivigadeta naudinguga loetavad tekstid. Paraja pikkusega sisututvustused  tagakaantel pole üle pingutatud ega vürtsitatud sõnadega- "müügiedetabelite tipus" või "paljudesse keeltesse tõlgitud bestseller". Alati on väike info autori kohta ning ka tema pilt- hea ju teada, milline kirjutaja välja näeb! Head lugemised neile, kes türgi nutupetusarja pärast töölt koju ei torma ja selle vaatamise asemel millegi muuga tegelevad.  Nt lugemisega!  :D  Oletan, et tõmmujuukselised ekraanikangelased on mõjutanud paljude peale kella kuute lahti olevate raamatukogude külastatavust. Ootan rõõmuga selle viimast osa ja loodan, et asemele tuleb tavapärane haigutamaajav/etteaimatav, igas filmis mängivate samade osalistega, kes peavad korduvalt ekraanil kaasnäitleja sõnade peale tarduma ning mitu minutit liikumatult suuresilmaliselt suures plaanis püsima. Päris kahju alati vaesekestest! 

Tõin enne puhkust endale naaberraamatukogust natuke nn mõttega raamatuid. Teiste hulgas ka Blandine Le Callet romaani "Lila K ballaad" eelpoolmainitud  Nüüdisromaani sarjast. Jälle ei pidanud pettuma! Tutvustus tagakaanel oli just nii paras, et huvi tekitada, mis peategelaspiigast siis saab. Väga huvitava ja erilise  mõttemaailmaga laps, arvestades seda, kus ja kuidas ta on olnud sunnitud elama. Tugeva iseloomuga ja hoolimata pideva turvalisuse otsimisest siiski ... ... ...  Noh, nüüd ei leiagi õiget sõna! "Optimistlik", "lootusrikas" või "edasipüüdlik" oleksid liiga tavalised sellisele inimesele. Aga midagi taolist.  "Kõvasti elus" on praegusel momendil õige väljend, mis pähe tuleb. Kui teised seda ka nii mõistaksid, kui mina. Paljud samades oludes muljutakse tasasteks, soovituteks käsutäitjateks, aga mitte Lila! Tema lehtedepikkusi tunde- ja mõttekirjeldusi lugedes olen sellegi autori peale kade. (Kirjutasin hiljuti Kingist, eksole!) Mismoodi küll mõned  oskavad meie sisemuses toimuvat niimoodi sõnadesse valada! Ja milline hea väljend on "sõnadesse valamine"! Paberile trükituna on sõna jääv, tõeliselt igaveseks kinnivalatud ja kahjustamatu, tugev, nagu betoon. Täna uitavad vist mõtted  liiga palju ringi! :D  Praegu olen üldse jälle ootusvalus- uus King on tõlgitud ja siiapoole teel; ei jõua sisseastumist ära oodata! 

Sooje kiidusõnu tahaksin öelda veel Olev Remsu ühe reisikirjelduse kohta- värskelt Poola põhjaosast tulnuna tõin naaberraamatukogust lisalugemiseks ka Remsu "Bussiga Poolas I". Loen, naeran ja kujutan, ette, millised vahvad reisid tema gruppidel on. Siiani olin lugenud mõnd tema romaani, lugejad kiitsid tõsi küll ka tema reisijutte. Hea on lugeda sellest maast, kus oled käinud, tekib äratundmistunne. Vaevalt, et ma kunagi Baikalil äärde, Neenetsimaale või Vladivostokki satun, aga võib-olla uurin siis neid Remsu-raamatuid...