Kõik hommikud ärkan sookurgede ühendkoori esinemise peale. Tekib tunne, nagu oleksid nad just akna alla eputama tulnud, aga ei- suur söödimaa ja väike puudesalukene jääb ikka vahele. Imestan ainult, et nad elektrialajaama seadmelärmi ja lainetevõdinat taluvad, mul hakkab sealt teeotsast mööda jalutades alati paha. Õhtuti jälle hoolitseb hilise uinumise eest kõvahäälne kassikakk. Kes teab, äkki tal on üksi igav ja otsib sugulasi. Veel kuu tagasi lendasid aknapraost sisse sääsepolgud, nüüd aga kärbseperekonnad, mõned papad eriti siniselt läikides. Marju-tomateid aiatul inimesel pole, muidu saaksin siia loetellu lisada ka triibulised põristajad ning tibatillukesed tiivulised. Vahel eksib millegipärast aknast sisse ka mõni tumepruunikirju liblikas või maailmatusuur tirts, kes siis nõutult seinal kössutab ja mitte kuidagi tagasi keerata ei oska. Eks neid kõiki saab alati aidatud ja peenar kätte näidatud, küllap nad sealt kodutee ise üles leiavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar