Hea meelega kirjutaks jälle mõne tugeva lugemismulje, aga viimasel ajal läbiloetud (eestlaste) raamatud on kõik olnud sellised tavalised. Ei hakka ära nimetamagi, pole ju plaanis kirjutajarahva poole kulme kortsutada. Miks ma siis üldse kirjutan? Aga vat tuli pähe selline mõte, et äkki on ärevamad murekuhja-ajad möödas ja inimeste elu stabiilsem, turvalisem, naerunäolisem, kui enam elevilhoidvaid stseene üle lehekülje ei leia. Tegelaste sebimisedki sellised igapäevased, hea tuttav lugeda. Kokkuminevaid eluseiku on palju, aga sileda pudru seest äädikatilka ei leia. Igatseksin rohkem sellist nalja, nagu Mikweldi raamatuis, kuid see autor on kuhugi kadunud. Loodame, et mitte kaugele maale!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar