Sutsu aega tagasi kurtsin
lugemismuljete puuduse üle. Tegelikult luiskasin- on ka väga tugevaid
muljeid olnud, väikese vahega puges suur lemmik hr. King jälle naha
alla. Kui eelmine, Pärast päikeseloojangut,
oli haaravalt müstiline, siis praegu (neljast teise pikema jutu juures) pooleli olev Isemoodi
aastaajad on ikka lausa jube. Loen ja imestan, imestan ja loen edasi.
On ikka kohutavaid inimesi olemas! Kus sellised küll kasvavad? Mis
nad niisuguseks on teinud? Kuidas saab ka laps selliseks kasvada???
Ega neil peas ikka kõik korras ole!
Hämmastav kirjanik!!!
Kustkohast ta ometi oma ainest võtab? Mismoodi tal üldse sellised
tegelased pähe saavad tulla? Mis selles mehes toimub, et ta
tahab kõike seda välja mõelda ja lugejale kaela paisata! Mõne
raamatu tegevus toimub siis, kui teda veel olemaski polnud.
Arvatavasti saab ta välja kirjutades mingitest painetest lahti. Selline tunne, et ta oskab inimese hinge kiht-kihilt lahti harutada ja siis veel vaadata, mis kihtide vahele peitu on jäänud. Iga
raamat on nii isemoodi, nagu oleks ta majatäie eri soost, rahvusest,
vanusest jne kirjutajaid palganud. Ega kaant avades oodata küll ei
oska, mis teemal siis seekord šokki oodata on.
Käin ja mõtlen elu-inimeste üle järele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar