Tuli külastaja. Autoga. Auto parkis külavaheteele. 

Esimene lause peale teretamist oli: "Kas sind ei olegi peetud lumelükkamise vääriliseks?" 

Ja edasi: "Vallaasutus!" (Rõhutatult!) 

"Sõidutee on ju lükatud. Kas majaesist oleks raske olnud..."

Sellised olid tema sõnad.
Küsisin kohe vastu, kas ta on juba blogi lugenud, vastas üllatunult et eiei. Selge, siis oli tõesti imestunud!

Praegu, kell 18.34 on seis endine. Seekord ma rada laialt lahti ei ajanud. Vaid labidalaiuselt.

 

Nagu fotolt näha, on mõned julged läbisõiduga juba riskinud. 

Suur õnn on see, et juba paar nädalat on külavahel valge. Vähemalt ei pea ma  enam muretsema ekslikult hange kinni sõitjate pärast.