Reedel vuras suur kollane traktor külavahel edasi ja tagasi. Aknaäär on just nii kõrgel, et täpselt ei näinud, mida tee peal askeldatakse. Ega ei olnudki aega mõelda- oli tekstilise aruande esitamise päev, mul aga kokkukirjutatu korralikult üle lugemata, mõni tabel ka veel täitmata. Tegelesin sellega terve päev ja salvestades silmi kellale visates nägin, et see oli täpselt 17. Graafikus! Laupäeva hommikul avastasin, et ennem koledasti rööpas olnud külavahetee on täiesti siledaks silutud. Autoga sõitjad olid vahepeal täiesti hädas, mõned kurtsid, et jää või põhja peale kinni. Tee nüüd paistis lai ja sile kuni raudteeni. Ja veel üks hea asi- tee oleks nagu poole laiem, nüüd on ka jalakäijatel ruumi astuda. Kuskil nädal-poolteist tagasi jalgsi pimedas Sindist koju tulles olin päris hädas- nagu üle raudtesilla sain, polnud autode vastu tulles mitte kuhugi peale teeäärse lumevalli astuda, ja nii kuni Urge vahele välja. Liiklus on alati viie-kuue vahel tihe ja nii ma muudkui lumme seisma jäin kuni autod möödunud. Ojasillake on meil kitsuke, kõrged lumevallid võtavad ära poole laiusest ja sealt üle minnes on jalakäijal autoga samal ajal pabistamist. See on nüüd küll ainuke "kitsaskoht". ;)
Hea, et meie teekonarusi märgati ja need ära kaotati! Igas külas on omad mured ja parandamisi palju. Meilt on hommikuti ja pealelõunal läbisõitjaid tihedalt, tore, kui tee korras on!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar