Roosaprillipäevad ja ajaloost "raske" raamatukoguruum

Viimase 24 tunni jooksul on meeldivad sündmused meeled nii ärevile ajanud, et nagu sipelgad oleksid .....s. Üldse rahulikult olla ei saa!

Eile peale lõunat avati Saugas pidulikult noortekeskuse-raamatukogu maja.
No on ikka tase!!!
Kärjeline nagu mummimaja! Ilus. Suur. Must. Kirju.
Kangad. Kardinad. Saun. Heamõnuskodune aura.
Valgustus. Tehnika! Pillid!! SAAL!!!
Oi, kuidas ma kodus tervituskõnet harjutasin! Terve minekutee veel kihutamise kõrvaltki... Tahtsin öelda midagi sooja kolmele tublile naisele, kes oma elus nii peensusteni ehituse ja sisustusega kindlasti enne kokku pole puutunudki. Saingi öeldud, ei puterdanud, jõudis kohale. Kalli tehti ka. :)
Olete te näinud räppivat raamatukogu juhatajat? Mina nüüd olen! :) Seda, et mingi esinemisüllatus tulemas on, sain aimu juba natuke aega tagasi, aga olin selle eilseks ära unustanud. Kogunenud külalised ja omad olid kõik saali end sisse seadnud, kui korraga ruum pimedaks tehti. Lavale suitsu sisse ilmunud naised rabasid vaimukate räpisalmidega.
Lasteaia ansambel laulis. Tänati ja tervitati, öeldi häid sõnu ja anti üle lilli-kingitusi. Nauditi Õie tehtud torte, noored neiud jagasid maitsvat puuviljabooli, Vesteldi ja aeti muuhulgas mõni tööasi korda. Saalis näidati valla noorte omatehtud filmi. Jalutati mööda maja ja imetleti sisustust.
Kui mul poleks õhtune teatrietendus ees oodanud, siis ma nii ruttu ja kahjutundega poleks lahkuma pidanud.
Uhke tunne ilusa maja üle ja põnevil tulevikuootus jäi minnes hinge.

Just hetk tagasi tõi tähtajaga veidi hilinenu kotitäie Pärnu linna mahemaasikaid! Oi- on suured ja maitsvad! Roosa meeleolu jätkub!

Täna hommikul toodi Sindi muuseumist siia Eesti Põllumajandusmuuseumi rändnäitus "Tõhela- aeg ja inimesed". Näitus on pühendatud Eesti vabariigi 90. aastapäevale. Suurtel ripp- ja fototahvlitel on Tõhela kandi ajalugu ja inimesed viimase saja aasta vältel, kuraatoriks Mare Viiralt, kunstnik Maarika Tangi. Igal tahvlil on kujutatud omaette teemat- talutööd, asustus, küüditamine, talud... Olen elevil ka selle pärast, et ühel pildil on keegi M.Kirikal, kes võib vabalt olla mu vanaisa. Suurest habemest piiluv naeratus tundubki kuidagi tuttav. Mu bioloogilise isa suguvõsa on pärit Tõhelast, ta elab suvisel ajal praegugu seal ja hoiab kodumaja korras.
Kindlasti uurin tõe välja ja saan juuri näidata ka oma lastele.
Fotod ja jutt sobiksid igasse Eestimaa külla. Olid ju seltsid, kursused, meiereid, edukad talud igal pool. Vaid inimeste nimed oleksid teised...
See on näitus, mida tasub vaatama tulla!!!
Septembri lõpuni kindlasti vaatavad need kenakssätitud ammukadunud inimesed fotodelt rõõmsalt iga päev minu poole ja tänapäevaks äralagunenud või hoopis uuesti taastatud majadel on uksed kutsuvalt valla...