Pean oma neli postitust tagasi kirjutatud sõnu sööma ja vea parandama- "Ma olen kole" ei olnudki lõpuni lugedes ja järele seedides nii kole, kui ta esialgu tundus. Mu arvamus ei muutunud mitte õnneliku lõpu tõttu. Autori eneseteraapiline pettumustunnete väljapuristamine muutus kusagil raamatu keskel enda haletsemisest humoorikasvoolavaks. Jälle leidsin ridamisi endale üleskirjutamist väärivaid mõtteid. Tore, kui inimesed järskudest elumuutustest paranevad! Olgu siis abivahend milline tahes- kes räägib, kes kirjutab, kes läheb metsa või mere äärde... Peaasi, et millegistki leiti elu edasiviiv jõud ja eneseusk!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar