Läbi Udu

Ära on kirjutamata veel üks lugemiselamus.
Stephen Kingi- Udu.
Pärast Mobla läbilugemist olin Kingist suuures vaimustuses. Kusagil kõrva taga tuikas, et kuulekuule- ega`s kõik tema raamatud sama head saa olla! Lootus vaidles vastu, et ON, ON!!! LOE MEID! :) Nii ma siis tegingi uurimustöid, mis raamatukogust mida saaks. Jõesuust palusin Udu ja Paikuselt Tumeda Torni avaraamatu.
Alustasin Udust. Nagu ka Mobla puhul, ei saanud ma kohe end selle kirjanikuga ühele lainele ja lugesin alguslehti veel korra. Seal on selline olustiku kirjeldus. Ma olen harjunud, et põnevusraamatud on peaaegu kohe algusest sissehaaravad. Ja siis, pärast paarikümmet lehte, hakkasin muretsema. Miski ähvardav ja üleloomulik oli tulekul! Päriselus ma sellises olukorras küll olla ei julgeks, tahaks minna seljaga vastu seina ja olla nägupidi valmis. Isegi praegu, kirjutades, tunnen õlgadel seda vastikut ohutunnet.
Ja siiiiiiis- ta tulebki... Hiilivalt ja haudvaikselt... Raskelt-rõskelt... Imbub... AAAAAAAPPPIIIIIII - HAARAB!!! Ajab inimesed segaseks. Ja tekitab lootusetut lootust kõige kõvema kisaja ümber kogunejates.
Mina oleks olnud vist see tüüp, kes tormab lõuates õue, vihaga, hävitama endast suuremat; ühesõnaga hukkuja. Aga võib-olla ka see, kes istub ja koogutab nürilt; ühesõnaga lootusetu surmaootaja. Olenevalt, kas ma asuksin tegutsema kohe algul või ülejärgmisel päeval.
Rohkem ei paljasta! See pole Punamütsikese muinasjutt, mida saab edasi rääkida! :P


Kingiga seoses tuleb meelde üks nali eelmisest kuust.
Niisiis sõidame me Paikuse Marikaga koolitusele bussis kõrvu ja vestleme üle hulga aja. Siis küsib Marika: kuule, kas see (K)kingateema on endiselt päevakorral ja hakkab midagi suuremat koti seest välja harutama. Mina muidugi jõuan juba imestada, millal me temaga mu suurest jalanumbrist ja pidevast kingapuudusest oleme rääkinud ja ega ta ometi mulle väikest numbrit ei hakka pakkuma... Siis võtab Marika kotist Kingi raamatu... :) Ja imestab, miks ma äkki naerma hakkan.