Kõik uuemad tööalased üle-Eestilised uudised saab kesk suve paari päevaga teada. Tuleb vaid minna ja osaleda maaraamatukogude suveseminaril. Imestus oli suur, kui meid Tartu bussile rohkem kui maakonnale lubatud kolm kogunes ja tee pealt ka veel lisa tuli.
Tore oli jälle mitmeid uusi raamatukogusid näha. Igas kogus on midagi erilist, mis meeldib. Aga juba aastaid hakkavad igal pool üle Eesti silma parandamata või katkiste selgadega raamatud. Liim ei ole ju kallis! Noh, kile muidugi et on. Lektoreid ja teemasid oli tasakaalus- mõni elavam, teine sutsu igavam esineja. Mulle meeldis eriti Värske Rõhu neiu Johanna Ross. Nii noorel inimesel nii lai silmaring! Oleme nüüd targemad Eesti noortekirjanduse ja fantastika osas. Alati on huvitav kuulata erinevaid kokkuvõtteid mõne maakonna kohta, seekord siis Lääne-Viru komlpekteerimise ja palga ning Raplamaa blogide teemadel. Seekord üllatas psühholoogi ergutav ja mõtlemapanev vestlusring-testitäitmine oma elupildi ja rahulolu teemadel. Temataolisi esinejaid ma eelmistest kordadest ei mäleta. Tõsisemaid arutelusid ja suminat tekitas teema- ühinenud vallaraamatukogud. Nii, et juriidiliselt jääb vaid üks, keskuse oma ja teised on nö harukogud. Mis selliste ühendamiste kasutegur peaks olema, ei tulnudki välja. Ülalpidamiskulud jäävad samaks, raamatukogude arv ei muutu, ühtegi kinni pole pandud, lugeja jaoks ei muutu üldse midagi. Valdadest pidi vastatama, et siis nad peavad suhtlema vaid ühe inimesega- juhatajaga! Imelik arvutiajastul sellist põhjendust kuulda. Mõnel pool on vaid komplekteerimisega kokku hoitud. Ühes vallas nt nii, et valla poolt sõidab kord nädalas ringi buss, mis toob ära uued ja viib ühest kogust teise suuremal hulgal raamatuid vahetuseks. Aga selline omavaheline vahetus toimib ammu juba niigi. Tavaliselt muidugi otsib rk.hoidja ise, kes viib ja toob. Kadedaks teeb mind see, et enamuses vallad ise toovad maakonnakeskustest uued raamatud raamatukogudele kuus korra või paar. Nii on muide ka Pärnumaa valdades! (Minu käest pole aga mitte kunagi küsitud, midamoodi ma oma suured-rasked pakid Urgele saan. Olen aastaid jõupaberis peene nööriga kinni seotud pakke käe otsas Sindi bussilt koju tassinud, nii et kätte sooninud jutid mitu päeva veel näha ja tunda on !)
Üllatus tabas meid majutuskohas - mida, kämpingumajakesed?! Oi, meid on ikka viimastel aastatel öirotubadega nii ära hellitatud et! Aga oma viga - seminarikutses oli ju majutuskoht ära märgitud, oleks võinud ette uurida. Metsaalune oli verejanulisi "kiskjaid" täis, kes meid usinasti maitsma kihutasid. Eriti tülikad olid nad õues varikatuse all asuvas söögikohas, seal naersime üksteise imelikke liigutusi, mida tass, leib või lusikas käes tehti. Kleenukesemad olla öösel külmetanud. Teisel õhtul taibati tekke juurde küsida. Ilm aga läks iga päev järjest soojemaks. Kahjuks rikkus tihe jätkuv vihmasabin ära meie kämpakamba plaani minna kümnete puukujudega ääristatud matkarajale.
Palju sai suhelda uute ja juba tuntud kollegidega, keda mujal kui suveseminaril ja raamatukogupäevadel kohata pole võimalik.
Tore oli jälle mitmeid uusi raamatukogusid näha. Igas kogus on midagi erilist, mis meeldib. Aga juba aastaid hakkavad igal pool üle Eesti silma parandamata või katkiste selgadega raamatud. Liim ei ole ju kallis! Noh, kile muidugi et on. Lektoreid ja teemasid oli tasakaalus- mõni elavam, teine sutsu igavam esineja. Mulle meeldis eriti Värske Rõhu neiu Johanna Ross. Nii noorel inimesel nii lai silmaring! Oleme nüüd targemad Eesti noortekirjanduse ja fantastika osas. Alati on huvitav kuulata erinevaid kokkuvõtteid mõne maakonna kohta, seekord siis Lääne-Viru komlpekteerimise ja palga ning Raplamaa blogide teemadel. Seekord üllatas psühholoogi ergutav ja mõtlemapanev vestlusring-testitäitmine oma elupildi ja rahulolu teemadel. Temataolisi esinejaid ma eelmistest kordadest ei mäleta. Tõsisemaid arutelusid ja suminat tekitas teema- ühinenud vallaraamatukogud. Nii, et juriidiliselt jääb vaid üks, keskuse oma ja teised on nö harukogud. Mis selliste ühendamiste kasutegur peaks olema, ei tulnudki välja. Ülalpidamiskulud jäävad samaks, raamatukogude arv ei muutu, ühtegi kinni pole pandud, lugeja jaoks ei muutu üldse midagi. Valdadest pidi vastatama, et siis nad peavad suhtlema vaid ühe inimesega- juhatajaga! Imelik arvutiajastul sellist põhjendust kuulda. Mõnel pool on vaid komplekteerimisega kokku hoitud. Ühes vallas nt nii, et valla poolt sõidab kord nädalas ringi buss, mis toob ära uued ja viib ühest kogust teise suuremal hulgal raamatuid vahetuseks. Aga selline omavaheline vahetus toimib ammu juba niigi. Tavaliselt muidugi otsib rk.hoidja ise, kes viib ja toob. Kadedaks teeb mind see, et enamuses vallad ise toovad maakonnakeskustest uued raamatud raamatukogudele kuus korra või paar. Nii on muide ka Pärnumaa valdades! (Minu käest pole aga mitte kunagi küsitud, midamoodi ma oma suured-rasked pakid Urgele saan. Olen aastaid jõupaberis peene nööriga kinni seotud pakke käe otsas Sindi bussilt koju tassinud, nii et kätte sooninud jutid mitu päeva veel näha ja tunda on !)
Üllatus tabas meid majutuskohas - mida, kämpingumajakesed?! Oi, meid on ikka viimastel aastatel öirotubadega nii ära hellitatud et! Aga oma viga - seminarikutses oli ju majutuskoht ära märgitud, oleks võinud ette uurida. Metsaalune oli verejanulisi "kiskjaid" täis, kes meid usinasti maitsma kihutasid. Eriti tülikad olid nad õues varikatuse all asuvas söögikohas, seal naersime üksteise imelikke liigutusi, mida tass, leib või lusikas käes tehti. Kleenukesemad olla öösel külmetanud. Teisel õhtul taibati tekke juurde küsida. Ilm aga läks iga päev järjest soojemaks. Kahjuks rikkus tihe jätkuv vihmasabin ära meie kämpakamba plaani minna kümnete puukujudega ääristatud matkarajale.
Palju sai suhelda uute ja juba tuntud kollegidega, keda mujal kui suveseminaril ja raamatukogupäevadel kohata pole võimalik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar