Virnad? Hunnikud? Riidad? Kuidas oleks viisakam öelda?

Täna on mul tegemist järjekordselt suurte hunnikutega. Töölaud on kaetud nädala jooksul tagasitoodud raamatute kirju "vaibaga", mis kõik vajavad ruttu riiulisse tagasipanekut.
Oi, see on üks igav töölõik! Aga kui laud jälle tühi, on hea tunne. Kuni uute hunnikuteni... :)))
Sel nädalal käis ka rohkem inimesi, kui tavaliselt- eelvalijad, peolised.
Ükski raamat ei kõnni ise riiulisse tagasi!:))) Ja riiulis on igal raamatul oma koht. Just nende kahe teise vahel, kust ta välja võetakse, peab ta ka tagasi olema. See on sama, nagu minul ja sinul ja temal on oma kodu ja aadress.
Raamatu sisse tiitellehe pöördele ning tagakaanele on aadress ka märgitud. Ja vaat just selle märgistuse järgi pannaksegi raamat õigesse riiulisse õigele kohale, et järgmise küsija korral ta sealt ka leitav oleks. (Srry, et selline titejutt, aga umbes selle sisuga juttu olen kogu oma töötamise aja rääkinud algklassidele, kui õpetajad on neid raamatukoguga tutvuma toonud).
Ma olen kaks suve olnud püstihädas kahe omaküla piigaga, kes tahavad hirmsasti raamatukogutädi mängida. Ja siis võtavad riiulitest raamatuid välja, aga tagasi sutsavad kuhu juhtub!:(((
Sageli mõni täiskasvanugi uurib mingit teemat ja samamoodi võtab ja sutsab.
Mitu korda olen kindel olnud, et lugeja poolt küsitav raamat lihtsalt peab momendil kogus olemas olema, sest seda pole tükk aega keegi laenutanud. Noh, aga riiulis teda omal kohal ei ole!!!
Raamatutahtja vaatab, et lahmib see töötaja seal riiulite juures, ei tea kas on õige poolpime, totu või lihtsalt ei leia midagi üles.:)))
Kui mul on mitu inimest korraga teenindada, ei jõua ju jälgida kedagi. Ja oleks ka imelik, kui käin ja jõllitan. Inimesel peab siin ikka mugav, kodune ja privaatne olema. Las mõtiskleb ja uurib. Kelle jaoks siis raamatud tellitud on?! Mitte selleks et "oi, ärge midagi puutuge, mul raske tagasi panna"!;)))
Kolmapäeval sain nn positiivset tagasisidet. Kaugemast külast harvakäiv proua küsis ühte uut ja tarka raamatut, mida mul pole ega tule. Kahjuks ühe inimese lugemissoovi pärast ei saa sageli mitutsadat krooni hakkama panna. Kõike ei saa tellida, mis trükist ilmub ja pakkusin, et toon talle raamatu ehk mõnest suuremast kogust. Ning et tellimisvaliku teen olemasoleva raha ja rohkemaarvuliste lugemissoovide järgi. Tema ütles, et on raamatuvalikuga raamatukogus väga rahul ja leiab siit alati huvitavat lugemiseks.

Jalgupidi hunnikus; sari ja india teest lõhnav maja...

Täna hommikul tööle tulles ootasid mind ukse ees kogu küla puude lehed. :)))
Maha kukkunud eilse tormiga. Imelikul kombel neid mujal maja ümbruses ja sõidutee peal polnud.
Tihe märg hunnik just raamatukogu juures! Kukkusin siis õueharjaga ruttu vehkima.
Eilne ilm oli ikka tõeliselt tormine! Majakatusel oleks nagu hiphopparid tantsinud ja sageli oli tunne, et majast sõidaks justkui mööda tankirood või puukoormaga vagunid.
Õues lendles, tuhises, mürises, kolises, undas, vilistas, mühises keski või miski. Puud kummardusid kollektiivselt kellelegi aupaklikult iga paari minuti järel...
Vaesed inimesed, kes kõik Sindi bussilt koolist, töölt vm kilomeetreid jalgsi koju tulema pidid!
Mitu x tegi RK ruumis asuv maja server imelikku häält ja lambid nagu oleks võbelenud, voolu õnneks ära ikka ei läinud.
Kolm päeva oli RK-s tööl valmiskomisjon ja käis äge eelvalimine. "Äge" on muidugi minuvanuste sõnakõlks, aga tegelikult käis ka tublisti rohkem rahvast, kui eelmistel kordadel. Eks komisjonil on siis pühapäeval kergem ja tulijad jagunevad päeva peale ära.

Eakate peoga jäid kohalkäinud väga rahule. Kella viieks olid vabaka toolid-diivanid istujaid täis. Marju (valla sotsiaaltöötaja), mina, Ege (vabaka töötaja) ja esinejaks kutsutud lasteaia muusikaõpetaja Nelli olime ruumi ette valmistanud ning laua katnud. Kehakinnituseks olid Sauga Õie tehtud ülimaitsvad võileivatort ja kringel. Avasõnad lausus vallavanem Vello Tiidermann.

Natuke pabistasin, et kas inimesed peavad pika õhtu vastu. Tavaliselt, kui kellegi naisseltsi esinema kutsun, on esimese tunni lõpuks juba omavahelist vaikset jutukõma kuulda.

Nelli pakkus kõigepealt india teed ja lasi meil ära arvata selle koostist. No oli nagu kaneeli maitset, aga ka mingite taimede lõhn... Väljanägemine, nagu piimaga kohvil. Kõik proovisid ja vastumeelne ei olnud võõras jook kellelegi. Üsna varsti hakkas ruum "india" järgi lõhnama :)))
Ka kommid ja halvaa olid teistmoodi maitse ja aroomiga. Nelli tutvustas end, sest siinpoolsest vallaotsast on temaga kokku puutunud vaid need, kelle lapsed lasteaias on käinud. Ta isegi laulis meile! Laulu, mille sõnad teda eluteel on saatnud.

Põnev oli kuulata tema Indiasse sattumise lugu, sealseid kombeid, huvitavaid inimesi, elulaadi, näha kaasatoodud asju, vaadata sari ümber enda "mässimist".

Poole seitsmest jõudis kohale Ants Lopsik koos oma tantsulastega, mõned juba aastaid tantsinud, teised alles algajad. Kenasti tantsisid ja tublid olid kõik! Marju andis valla poolt lastele tänuks kommikarbid. Mõtlen, et neid lapsi võiks rohkemgi vallaüritustele esinema kutsuda. Kenad soengud, tantsuriided, jalga kõpsuma panev muusika.

Mina, paadunud laintantsija, unustasin kohati end ja jalad hakkasid samme kaasa tegema.


Õhtu jätkus Nelli muljetega, ta näitas jutule juurde filmi Sai Babast. No isegi nii hilja ei hakanud keegi nihelema ega koju kippuma, tähendab esineja oli hea- vahetu ning rääkis südamest.

Tihe nädal

Sel nädalal on maja rahvarohke.
Ringid vabaajakeskuses ehk vabakas töötavad täie auruga. Egele peaks aukirja andma üksi vabaka remontimise eest. Paar päeva on noored ka abiks käinud, üksi või mitmekesi. Minu abi on kahe nädala jooksul piirdunud vaid laudade nihutamisega. Natuke tunnen end ka süüdi, aga ma ju pean olema omas ruumis tööl ning talgupäeval, kui siin rohkem rahvast koos oli, käisid mul kodus külalised.
Esmaspäevast kolmapäevani on eelvalimised ja pühapäeval need päris. Ruum on praegu väga mitteraamatukogulik- valimiskabiinid, pikk laud, nimekiri stendil, mööbel riiulitel ees, nii et vahel raske vajaminevat raamatut kätte saada. Ametlike nägudega naised, kellele tuleb pildiga dokumenti näidata.
Aga täna õhtul on piiiiduuuu! Valla eakatele. Seekord vabakas, mitte raamatukogus. Kahte asja korraga ühte ruumi ei mahu. Saab kringlit, lapsed tantsivad ning Nelli räägib Indiast.

Mitu nädalat hoogtööd

Eile käis üks noor naine raamatukogus ning peale raamatu küsimist ja RVL-i (raamatukogude vaheline laenutus) kohta uurimist küsis, miks oktoobris külauudiseid blogis pole. No pole jõudnud!
Raamatukogus käinud kolleegid arvasid, et osa raamatuid tuleks maha kanda. Tõsi jah, riiulid olidki liiga pungil täis. Paar aastat tagasi, kui mahakandmisakti tegin, ütles üks teine kolleeg lohutuseks, et ega maaraamatukogud pole arhiivid, et kõike säilitada. Seni olin maha kandnud ikka hästi ettevaatlikult. Et klassika ja eesti kirjandus peaks alles olema. Nüüd tegin südame kivikõvaks ja hakkasin aga ühest ruumi otsast pihta ja mitme nädala pärast teises otsas lõpetasin. Koridori kerkisid raamatumäed. Osad mitteväärtuslikud viisin kohe konteinerisse, no ikka sellised, millel pole kõvasid kaani, nagu sinna panna tohib. Teiste puhul lootsin, et ehk mõni viib midagigi omale koju lugemiseks. Kahju oleks ju, kui raamatutega ahju tuld hakatataks! Töötasin kärmelt nagu liinitööline. Aga tunne oli nagu mõrtsukal! Lisaks pidin iga päev kuulama külastajate ohkeid, et oi, „Spartacus“(mul 3 eksemplari, üks maha), oi, „Miki Hiired“ (10 aastakäiku jätsin riiulisse ikka alles), oi, Balzac, Tšehhov (kandsin maha nende artiklid, näidendid ja publitsistika). Jne- kõigi noorepõlveraamatud ja nostalgitsemine. Teisel nädalal enam ei mõjunud. Tunne oli hea, nagu suurpuhastuse ajal.
Tuli meelde poemajja kolimine... Olen iga päev õnnelik oma ilusa suure ruumi üle. Niiiiiiiipalju vaeva sain näha seda sisustades!

Mõnelpool on vallaametnikud uusi RK-de ruume sisustanud ja mõni kolleeg on kõik ise otsinud. Mul vedas tegelikult ikka väga! Ehitusmehed käisid vanas kogus ja lasid mul näidiste hulgast valida kõik seinad ja põrandad, nii materjalid kui värvid!
Ja siis algas mööbli otsimine. Ikka et oleks odavam ja saaks rohkem. Vallale läks kogu ehitus ja sisustus ikka tublisti maksma. Tolleaegne vallavanem Vello Tiidermann ütles, et kui teeme, siis ikka korraliku maja. Riiulid tegi ja kinnitas seintele oma valla firma Sauga Maaehitus minu antud mõõtude järgi. Kahes variandis, lastele madalamad. Kenad naturaalse puidu värvi. Olen nendega väga rahul!!! Riiulite ja seinte-põranda värvi järgi otsisin lauad ning laenutusleti. Ribakardinad valisin ka riiulitega sama värvi. Mõtlesin, et raamatud on kirjud, olgu siis ruumis paar põhivärvi, et omal ja külastajatel silm ei väsiks. Kasutatud mööbli poest leidsin peaaegu uue diivanikomplekti, hiljem punnisin ühes uues mööblipoes, et soovin just sama värvi pruune toole tellida, toogu oma kunstnahk kust tahavad kohale. Toolid tehtigi Tallinnas valmis. Diivanitega sama värvi.

Kõik see nõudis mitu kuud eeltööd ja ootamist, kuni kaup kohale jõuab. Ära käisime oma perega kõike ise toomas ja ekskaasa koos pojaga panid mööblit kokku.
Algusest peale oli mul mõte, et riiulid oleksid kõrvuti seinte ääres ja üheteemaline kirjandus jookseks loogiliselt järjest, mitte ei jätkuks kuskil nurga taga järgmises riiulireas. Meie ise jah teame oma liigitussüsteemi, aga külastaja ei peagi teadma, mis millele järgneb. Tema tahab üheteemalisi raamatuid koos näha. Hea, et kogu ruum on mul silma all ja lugejal mingigi hirm näppamise ees. Ma ju näen kogu aeg, mis ta teeb! Vanas kogus olid paaririiulised read ja noored neiud nagistasid kogu aeg ajakirjadest lauljate pilte välja lõigata, kadus ka kohustuslikku kirjandust.

Loopisin veel välja vana kataloogikapi. Kogu fondi sisestasin paari aasta jooksul raamatukoguprogrammi ja kataloogikaartidelt abi otsimise järgi pole enam vajadust. Kapp oli küll hiigelraske, aga poja abiga sai see minema veetud. Nii kahju oli kaarte ära visata! Milline suur töö sai nendega aastakümneid nähtud! (See amet õpetab vähemalt tähestiku une pealt selgeks). Iga raamatu kohta oli vanasti vähemalt 2 kataloogikaarti, üks autori ja teine sisu järgi tähestikuliselt karpides, mõne kohta veel täiendkirje. No ja raamatuid on kogudes ju tuhandeid! Õigesse kohta sättis kaardid muidugi RKtöötaja.

Laudi-toole sättisin mitut moodi ümber, aga ei jäänud ühegi variandiga rahule. Enne olid kõik kolm lauda eraldi. Eesti inimene teatavasti tahab olla ruumimeeter teisest inimesest eemal. Ees istuvad tavaliselt lehelugejad, igaüks ise laua taga ja tagapool lapsed kas vaatavad suuri raamatuid või mängivad lauamänge, kui neid rohkem koos on. Nüüd aga on lauad koos. Vaatan, kas harjutakse.

Praegu pean sukelduma veel kaua-kaua mahakandmisaktidesse. Kõik see mitu tuhat tuleb ju aktidesse kanda, RK programmist ja veel ka inventariraamatutest maha kanda.

Vägisi tuleb vahel meelde ühe Tammiste tuttava aastaid tagasi lausutud sõnad: "Küll sinul on ikka hea töökoht, midagi siin teha pole, sa saad ju töö ajal lastele supi ka valmis keeta!"
No tule taevas appi- kes siis uusi raamatuid tellib, kes neid töötleb ja RKprogrammi salvestab, kes vanu parandab, kes ruumi koristab, kes igatsugu akte jmt teeb, kes iga päev laste järelt liiva pühib ja kommipabereid koristab, kes kõik inimeste mured ära kuulab, kes otsib neile abi vallast vm, kes..., kes... kes... Ma ei jõua tavaliselt lehtigi töö ajal läbi lugeda, tassin koju ja hommikusöögi ajal alles sirvin läbi. Või loen korraga nädalavahetusel kogu nädala kraami läbi. Vanad uudised;)
Samamoodi võib öelda ka poemüüja kohta, et ah, mis tal seal teha, istub ja ootab ostjaid, aga tema ju ka teeb eel- ja järeltöid- mõtleb läbi, mida ostetaks, tellib, pakib, sätib riiulile, teeb hinnasilte. Igas töös on midagi, mida selle mittetegija ei näe ega tea.

Ja külauudiseid täna ikkagi ei jõua;(((

Aitäh magamata öö eest.... linikud!

Täna öösel ajas mind kahe paiku mobla üles. Kuna oli tundmatu nr, panin kinni, arvates, et tegu kindlasti valeühendusega. Piilusin ka igaks juhuks raamatukogu poole, aga maja tundus tavaline, keegi ümber ei liikunud. Aga uni enam ei tulnud ja lugesin end lõpuks tunni pärast magama.
Ja siis... Viie paiku jälle moblapõrin! Otsustasin vastu võtta, number algas sarnaselt, kui eelmiselgi helistajal. Ja tuligi välja, et raamatukogus häire ja helistajaks turvafirma.
Eks sebisin siis ruttu midagi selga ja vaatama.
Rahu ja vaikus, vaikus ja rahu, vaid serveriundamine. No täitsa tavaline öine raamatukogu!:)))
Käisin ruumis ringi ja otsisin pakse kärbseid või et ehk tuli valimiskabiinide detailide vedamise ajal päeval mõni sügisene liblikas sooja. Aga ei midagi!
Lõpuks vaatasin anduri poole, et mida sa nüüd siis jamad minuga sedasi mitu x öö jooksul. Ja oh jeerum küll- lae all rippuvad ilusad Elle linikud hõljusid tasakesi radikasoojas õhus!
Niiiii, linikud olidki minu magamata öös süüdi! Ei teagi nüüd mis teha, teistmoodi seda näitust eksponeerida ei oska?! Suured linikud on ilusad just rippudes. Aasa nägi neid riputades nii suurt vaeva. Need on kinni seotud ja pole mõeldav, et hakkan igal õhtul lae all ronima ja neid lahti siduma. No mul on veel mitu tundi tööpäeva lõpuni aega midagi välja nuputada.

Raamatukogus ripub „pesu“ nööril.

1.oktoobrist kuni 15.novembrini võib raamatukogus näha nööril rippuvaid pesulõksudega kinnitatud linikuid.
Kaugemalt vaadates tundub, et tegemist on peene tikkimistööga, lähemale astudes aga osutuvad tikandid hoopis riidele maalituiks. Kauni töö tegija on pärnakas Elle Akerberg. Tema käsitöid on raamatukogu külastajad juba varemgi näinud- kevadel oli üleval näitus raamil kootud vaipadest, mida käidi vaatamas lähedalt ja kaugelt ja see on olnud kõikidest Urge raamatukogus ülevalolnud näitustest seni kõige edukam.

Elle rääkis, et tikkimine võtab palju aega, seepärast otsustas ta proovida hoopis riidele joonistamist. Poodides on selleks huvitavaid asju saada- riidepliiats, läbikumavad ja nö mahulised tekstiilivärvid, mis triikides riidele kinnistuvad. Mõne rahvusliku mustri on ta saanud vanadest ajakirjadest, mõne suurendanud postkaardilt või mõelnud ise välja. Üks linik on aga kaunistatud värvi sisse kastetud poolekslõigatud puuviljadega, hiljem riidepliiatsiga kontuurid üle joonistatud. Teisel on värvilised ussikesed, kolmandal rahvatantsijad, neljandal ornament, viiendal kevadised putukad ja lilled.... Mõne liniku juurde on ta teinud ka sobivad nõud või küünlad.
Elle õde on tematehtud linikuid kinkinud eestipäraste suveniiridena projektide raames siinkäinud välismaalastele. Ellel on veelgi üllatusi varuks, mõne aja pärast ootame siia tema klaasimaale.



Elle on ise enda kohta kirjutanud järgmist:
Sirvides kord vanu mustrilehti, hakkas silma mitmeid tikkimiseks pakutud mustreid. Tikkimine, teadagi, on aga küllaltki aeganõudev ettevõtmine. Nii tekkiski mõte katsetada tikandi asemel triikimisega kinnituvaid tekstiilivärve kangale meelepärase mustri saamiseks. Vaja läks ju ainult pintslit, mõned värvid ja heledamat riidetükki. Valmis töö ääristamiseks sobis ka kunagi kingipaki ümber olnud huvitav pael või mõni meeter poepitsi. Nii valmisid esimesed linikud. Nüüdseks on neid kogunenud juba rohkem. Uusi ideid ja mustreid jagab aga loodus ise, olgu see siis kevadine tulbipeenar või sügis oma värvikusega.
Valikut aja jooksul valminud töödest pakungi nüüd huvilistele vaadata.

Elle Akerberg



Ootame kõiki huvilisi uusi ideid saama ja silma rõõmustama!
Raamatukogu lahti: E 13-20, T-R 10-17

Oma silm on ikka tõeline kuningas

LOE

Natuke vingumist

Täna hommikul tööle tulles ootas mind majatrepi ees järjekordne „kingitus“- suitsukonid ja - pakid, jmt seltsitegevuse sodi. No polegi ammu vihastanud! Ja mis mu vihastamisest ikka kasu, keegi peale mu enda seda soga ju kunagi koristama ei hakka! Jälle hari-kühvel kätte.
Ega eile hommikul pilt parem polnud- siis olid arvatavasti lapsed majaesise arooniaid täis loopinud ja katki tallanud. Terve asfalt musti lärakaid täis! Need nüüd küll pühkimisega maha ei tulnud.
Ja veel- paar nädalat juba on maja ees suur törts kinnisõidetud sõnnikut, mis ei vihmaga ega pühkimisega vähemaks pole kulunud.

Raamatukogutöötaja maal = majaümbruse koristaja, purukspekstud taara ja koerte elutegevuse jäänuste korjaja jmt. Kusjuures taarakonteiner on vaid 5 m kaugusel. Ja terve küla on lahtisi koeri täis, osad hauguvad niisama peremehe igatsusest õhtuni, teised naksavad kannast, kolmandad lõbustavad end jalgratturitele ja autodele ettejooksmisega........ Meil siin vabariigi loomapidamise seadused ei ole kunagi kehtinud.
Noh, hakkaski kohe kergem teiega muret jagades!!!;)))

Veidi uitmõtteid

Kõige paremad blogimõtted tulevad pähe hommikuti, kui Pontu mind jalutab. Jah just sedapidi, et boss juhib ja mina sebin keti otsas järgi;)))
Ja mõtlesingi täna hommikul, et siin peaksid olema targad mõtted raamatutest ja kirjandusest, aga mina heietan hoopis enam külauudiseid ja loetust ikka väga vähe. Pean edaspidi end parandama!
Noh, suure huviga loen näiteks iga reede ajakirja Naised toimetajaveergu- Inga Raitari kirjutatut. Need mõtted panevad alati mindki mõtlema.
Ja mitte ainult minu, vaid terve hulga lugejate lemmikuks on Varraku ajaviitesari. Palju loetakse ka nn siniseid, sest kui sellist lugema hakkad, on omad mured unustatud ja tegevus raamatus põnev. Kuni öösel ülevalolekuteni, sest ei saa ju pooleli jätta, niiiii põnev on! Üksvahe lugesin ka noortekaid, neid ilmub õnneks nüüd hulganisti.
Vahel mõjub inimestele mõni film nii, et nad hakkavad- imede ime- raamatuid lugema, mille põhjal need on tehtud. Nii oli kunagi Sõrmuste isanda ja Harry Potteriga, nüüd on selleks Videvik ja selle järjed. Selle kolmandat osa oodates loetakse vahepeal ka teisi noortekaid. Mulle teebki suurt heameelt, kui noor, kes siin viimati teises klassis kohustuslikku Grimmi laenutamas käis, tuleb nüüd ja võtab nädalas mitu noortekat. Vahva ju!
Kahju, et enamik Tammiste kandi rahvast siiapoole ei satu! Kas nemad siis ei tahagi lugeda? Eks käivad linna kogudes või ostavad poest. Mõned neist ikka sõidavad ekstra siia ka, kui linnas midagi vajalikku välja on laenutatud.
Ise kasutan tellides raamatutest info saamiseks palju Apollo või Rahva Raamatu kodukaid, kiikan ka sageli Õhtulehe raamatublogisse. Soovitan neid ka teistel vaadata. Saab pildi, kas osta omale raamat koju või tulla siia laenutama.

Mis toimunud on

Kena sügis on kätte jõudnud, suvelilled hakkavad peenardel närbuma, lapsed on koolides laiali. Valus küsimus- kooliminek- on nüüd paika loksunud. Hommikuti liiguvad lapsed kes kuidas- osad ootavad külakeskuse ees valla poolt käima pandud koolibussi, teised lähevad kas jalgratastega või jalgsi Sinti või siis ainukesele hommikul küla läbivale bussile. 1.septembril oli akendel uudistajaid, et kes millisele bussile läks;)
Endised klassikaaslased kohtuvad nüüd vaid Külakeskuse maja ees ühelt koolibussilt teisele ümber istudes, kiiresti hüütakse midagi sõbrale ja kiidetakse, et minu kool on parem kui sinu oma ;))) Sindi kooli kiituseks peab ütlema, et neljandikud käivad usinasti tarkadel teemadel raamatuid küsimas!
Aga Kilksama lapsed on siiski hädas, koolibussiga kahjuks ei jõuta Saugas maha tulles ja linnaliiniga edasi sõites õigeks ajaks linnakoolidesse.
Varsti peaksid vabaajakeskuses ringid tööle hakkama. Uuel hooajal algavad need hiljem, et kõik oma koolidest juba kodus oleksid.
19.augustil kuulsin, et miski urrab õues ja varsti venis akna alt mööda teetööauto. Käisin strateegilisemaid katkisi kohti meestele näpuga näitamas, muidu oleksid nad külavaheteel lihtsalt ettejäänud augud täitnud, aga neid oli ka kõrvalteedel. Kiitus valla-Jürile! Lubas ja telliski töötegijad.
Lapsed jäid väga rahule valla noortelaagriga, seal esines ka Urge noorteansambel.
24. augustil avasime Jaanika ja Evelini näituse, sellest oli eelpool juttu juba. Näitus jääb üles kuni septembri lõpuni ja seda käiakse usinasti vaatamas, meeldivad fotod ja laste ütluste peale muiatakse.
Olen viimasel ajal palunud, et inimesed tooksid natuke rutem lehed-ajakirjad tagasi, neid on ju nüüd vähem tellitud, see on ka mõjunud. Samuti küsin üle RK kasutajate meiliaadresse, et RK programmi saadetud meeldetuletused neid tähtaja lõppemisel siia tooks. Ka see on mõjunud.
Külavahel liikus kumu, et Urgel enam valimisi toimuma ei hakka. Siitkandi inimesed olid pahased, et kuidas nemad saavad nüüd vallamajja valima, kas marsivad Sinti 40 peale ja sõidavad Saugasse edasi teise bussiga ning raiskavad hulga raha sõidu peale. Kardeti, et enamus jätab selle käigu tegemata ja volikokku ei valitagi ühtegi inimest siitpoolt. Uurisin natuke ja sain vallast vastuse, et valimiskomisjon ikkagi tuleb siia ka. Seega, üks probleem jälle vähem ja "idanurga" inimestest vallas hoolitakse.
Hirm on pimeda sügise ees seepärast, et MASU tõttu tuleb majanduskulusid, nii valgust, kütet kui muud kokku hoida. Selga saab jah küll rohkem panna ja ise laualambi valgel arvutiga tööd teha, aga lugejaid taskulambiga riiulite vahele ei saada.