Täna hommikul tööle tulles ootas mind majatrepi ees järjekordne „kingitus“- suitsukonid ja - pakid, jmt seltsitegevuse sodi. No polegi ammu vihastanud! Ja mis mu vihastamisest ikka kasu, keegi peale mu enda seda soga ju kunagi koristama ei hakka! Jälle hari-kühvel kätte.
Ega eile hommikul pilt parem polnud- siis olid arvatavasti lapsed majaesise arooniaid täis loopinud ja katki tallanud. Terve asfalt musti lärakaid täis! Need nüüd küll pühkimisega maha ei tulnud.
Ja veel- paar nädalat juba on maja ees suur törts kinnisõidetud sõnnikut, mis ei vihmaga ega pühkimisega vähemaks pole kulunud.
Raamatukogutöötaja maal = majaümbruse koristaja, purukspekstud taara ja koerte elutegevuse jäänuste korjaja jmt. Kusjuures taarakonteiner on vaid 5 m kaugusel. Ja terve küla on lahtisi koeri täis, osad hauguvad niisama peremehe igatsusest õhtuni, teised naksavad kannast, kolmandad lõbustavad end jalgratturitele ja autodele ettejooksmisega........ Meil siin vabariigi loomapidamise seadused ei ole kunagi kehtinud.
Noh, hakkaski kohe kergem teiega muret jagades!!!;)))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar