Kuidas me majja köögi saime

Aastaid oli raamatukogul üks nurgatagune, kuhu sai kappidesse ja nurkadesse silma alt ära paigutada eelmiste aastakäikude perioodika ning igasugu muu paberimajandus. Mahuka vana kirjutuslaua sahtlid peitsid asju, mida kogu aeg vaja polnud. Mingil ajal sai kirjutuslauale sätitud kogu IT kraam, mille poole hingata ega vaadatagi ei tohtinud.

Sel ajal oli lastel kombeks kahe asutuse vahet joosta, kaitsta neid seadmeid möödakäijate eest aga millegagi peale ratastega stendi polnud.

2012. a. lõpul pakkus  keegi (andeks, et ei mäleta enam kumb! :D  ), et tehke siia riiulitega sein või  kööginurk. Mida-mida, köök! oli esimene üllatus, aga paugupealt olin nõus. Olmeruume majas seni peale WC polnudki, mõlemad asutused on ühesugustes pikergustes ruumides, kus varem asus kauplus. 
Köögi tarbeks pidi raamatukogu seega loovutama oma ruumist nii 2 x 3 meetrit, tegema raamatutest tühjaks ja mujale tõstma 3 riiulit. Nii  nurgatagused kapid kui kirjutuslaud olid vanad, rasked ja inetud ja pidid tühjendatult nüüd eluga hüvasti jätma. Ette oli teada, et hakkab üks kohutav "kultuurikihi" sortimine ja hapuks läinu minemaloopimine. Kappide äravedamiseks muide kasutasime enne esinemist harjutava kohaliku bändi abi.
Vaheseina ja uue ukse oli nõus ehitama-paika panema Tammiste remondimees Ando.

Fotol kruvib Ando viimast riiulit seina küljest lahti, kapid on juba minema tassitud.

Riiulite tühjaks ja kuhugi ajutiselt pikutama tõstmine tuli nii äkki, et esialgu ei osanud hunnikuid mujale panna, kui diivanile ja laudadele, siis oli ruumist ikka puudu ja virnad jätkusid maas, sest veel neli riiulit tuli ajutiselt tühjendada. See kõik tekitas poole tunniga ruumi tõelise segaduse. 

*******

Iga päevaga tekkis midagi juurde, Ando töötas vaikselt, korralikult  ja tõhusalt.

 Kõigepealt tugevad liistud, siis plaadid peale. Ja valmis see oligi! Sein keset ruumi.

Seinavärvi valisime virsikuroosa, sellise mõnusa maheda. 
Nüüd oli vaja veel riiulid tagasi tõsta ja täita. 

No see töö küll kellegi lemmik pole! Ei olnud ju aega raamatuid päris riiulijärjekorras maha laduda, ka oli meid tühjendamas mitu ja aeg sundis kiirustama. Mitusada raamatut jälle õiges tähestikulises järjekorras riiulitesse! Paras ajuteritus!
Aga mis siin enam kurta, kõik ju hea asja nimel!  Tulevases köögiseinas ja endises nurgas (läheb keeruliseks, eks!) olnud kolm riiulit leidsid endale koha tagapool ja  KOGU fond tuli nüüd nende kolme võrra eest tahapoole tõsta.

Kaie vabaajakeskusest leidis kööki mööbli, pliidi, õhupuhastaja, muudki, kõik enam ei meenu. Tõstsime koridorist kööki ka veepudeliaparaadi, et see rohkem silma all oleks ja mahaladisenud vett enam ei "tekiks".

Mina vajasin kitsast kappi, mis oleks seest riiulitega ja kinnise uksega. Selliseid peaaegu ei tehtagi, kõik pakutud olid riidekapid.   Aga leidsime koos jälle just sellise, nagu vaja. Miski pole võimatu, kui on aega valikus tuhnida. 

Mööbli pani kokku ja kinnitas seintele ikka ei keegi muu, kui Ando.
Tekkis ka ootamatuid olukordi, kus nt avastasime, et poolemeetrisesse paksu kiviseina on vaja puurida auk, just lae alla, et pliidiaurud toru mööda õue saaks. 

Seda tööd saime vallamaja-Jüri kaasabil tegema ühe noormehe, jämedate puuridega firmast. :) Mul oli temast tõsiselt kahju, sest musta pusaga sisse läinud noormees läks õue hingama üleni valgena. Põrandal oli pärast ta minekut puurimisest paks hele kiht, mis õnneks pühkimisele hästi allus.  

Ausalt öeldes ei mäletagi, kes selle õhutoru paika pani, arvatavasti siis Ando. 
Seejärel vajasime mitmeid kordi elektrikut, kes paneks paika lülitid, pliidijuhtmed, lambid, pistikud. Jälle tuli appi Jüri, kes õige ametimehe meie majja saatis. 
Kõik seni kirjutuslaual laiutanud IT-seadmed said endale koha uhiuude kenasse nn serverikappi, mille meie itimees Ürjo vabakasse tellis.

 *******

Ja selline on seinaseis siis praegu. Naljakas on see, et mõni külastaja, kes peaks olema juba pool aastat seina näinud, avastab selle alles nüüd.

Kööki kasutavad mõlemad majaasutused- raamatukogu ja vabaajakeskus, sisse saab kahelt poolt ja lukku käivad ka mõlemad uksed. See on käigus olnud ürituste ajal korraldajate tarbeks ja vabakas tegutsevad lapsedki on seal juba küpsetamas käinud. Peale 30-aastast lõunasöögita  töötamist tunnen ma nüüd iga tööpäev kaasavõetud sööki soojendades ja seda KÖÖGIS süües end hiiglamahästi. 

 Väikese soolaleivapeo pidasime ka vallamaja rahvaga ja kolleegidega ning kõikide ehitamisega seotud ametimeestega maha.

Täname väga kõiki, kes meie 2 x 3 meetri tundmatuseni muutmise tõttu igapäevatööle lisaks pidid pingutama!