Veel täna hommikulgi oli õnn põllupealsel koorikul sisse vajumata jalutada nagu inglikesel. :) Mida homne toob, eks seda ole näha! Selline lumeväljal "hõljumine" on üks ülihea tunne, veidi müstiline ja salapärane, petlikult sulgkergeks tegev...
Mõistus ütleb, et suurraske inimene ei saa ilma põlvini lumme vajumata nii pikka maad kodu juurest põllu keskele marssida, aga silmad näevad, et ikkagi võib. Tallaaluses on lund kõvasti, kindlasti meeter ja rohkem. Päris kahju hakkab mingiltmaalt saapaninu tagasi kodu poole pöörata.
Seda muret, et mida teised sellisest mitteteedmöödalonkimisest arvavad, ei tule- üks elurõõmsalt lippav lontkõrv on ju maskeeringuks alati kaasas. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar