Haiguslehtedest tuleb enda jaoks võtta see parim osa- vaba aeg! Kuna isegi kummardamine on alles keelatud ja ausalt öeldes on ka väga ebamugav, siis kasutan aega lugemiseks. Käsi haaras ilma mõtte kaasabita töölt riiulist kaks uut. Alateadlikult äkki? Oligi hea, et need nii erinevad sattusid, on mille üle mõelda. Ja mõtlemisaega on praegu ka ikka kuhjaga...
Selle rohelise kohta võib öelda, et sobib hästi neile, kes eelistavad kergemat, ajaviidet. Ise lugesin viimati taolisi viienda klassi järel suvel kaks-kolm päevas. Siis vist saidki lasteraamatukogust need otsa ja isu ka täis. Mäletan, et laenutusaeg oli kaks nädalat ja korraga võis võtta 5 tk. Käisin ülepäeva.
Kõik laabub sellistes raamatutes kogu aeg hästi. Peakangelane on kangelaslik ja vapper, vajalikud inimesed ilmuvad ohuhetkedel päästma just õigetel sekunditel, kasvõi mitukümmend aastat hiljem ja teises maakera otsas... ( Noh umbes nagu Sidney Foxi seiklused, unetud teavad seda ülivarahommikust seriaali.)
Kui ma iseloomult nii skeptiline ja ette läbimõtlev (loe = -pabistav) poleks, siis see raamat oleks mulle isegi võinud meeldida. Nüüd võttis ainult muigama ja pead vangutama. Aga vabandan autori ees- need olin minu tunded. Suurele hulgale lugejaile see kindlasti meeldib!
Ja miks ma selle ülemise selliseks olen venitanud!? Ikka tahtlikult, sest just sellega saan ma oma muljeid väljendada. See ON ülepaisutatud! Mis siis, et oletatavasti värskest valust kirjutatud...
Minu arvamust ei mõjuta üldsegi paar nädalat tagasi Ekspressi meesajakirjaniku väga üleolev raamatu mahamaterdamine. Teadagi- mehed! Nad ei saagi saama ju naisekehasse pugemata-seal elamata meist aru!
Kui ma Kintzu esimeste lehekülgede järel olin vaimustuses ja kirjutasin elutõdesid aforismikaustikusse maha, siis üsna pea hakkas kõik vastu. Ma püüan teda lugedes kogu aeg ju mõista, aga ... nagu kordus oleks peal. Keegi ei vaata sama filmi 23 korda, järjest. Ja kes suudaks sama (n)jutuhala kuulata nädalaid ja kuid järjest. Isegi parimad sõbrannad mitte, onju?!
Monitor ei väsi!
Valuraamatuid olen omale silma taha pannud veel üsna mitmeid, ehk puhkuse ajal...
Ma loen need mõned lehed veel lõpuni. No nii hale see raamat nüüd ka pole, et pooleli peaks jätma. Hea on! Sarrrkassstiline! Tunnen kaasa! Ja veendun järjekordselt, et energiavampiire on rohkem, kui need kaks, kes minu elu kõvasti kujundasid.
Eks me leiamegi ju igast loetust just selle üles, mis meil samamoodi või ligilähedaselt on olnud. Just see puudutabki ja liigutab...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar