Möödunud kuul ühel kesknädala õhtul linnast tulles tormasin õueriietes oma tuppa ja kahmasin käekotist RAAMATu. Just RAAMATu, mitte raamatu.
FB-st on vanade tuttavate leidmisel palju abi olnud. Nii "jagaski" seal klassiõde Karin, et IV keska kohta on raamat lõpuks valmis saanud ja koolis toimub esitlus. Minul muidugi just tööaeg! Nii kahju! Palusin tal siis mulle üks ära osta ja sellel ma tol õhtul just järel käisingi.
Esimest korda seda kätte võttes jooksis soe jutt sõrmedest läbi. Ehkki kaaned on tugevast materjalist, oli tunne, et hoian käes sooja pehmet elusolendit. See tunne oli linnas, Karini kodus. Omas kodus võtsin raamatu kärsitult kotist ja pärast esiridade silmadega haaramist lappasin kähku lehti kuni 20. lennuni ja püsti seistes lugesin ja lugesin...
Ja siis miski nagu sundis mind ka tagantpoolt ühte lendu uurima. Hoidsin lugedes end tagasi, et kirjutaja nime mitte vaadata. Ometi oli juba esimese reaga selge, kelle "käekiri" see on. Lugedes kuulsin isegi ta häält ja intonatsiooni. Kes-mis, seda ma siia ei kirjuta, reedan vaid, et tegemist on 34. lennuga. Vihjeks- ta on meie vallaga seotud.
Mari Raidmetsast, raamatu kokkupanijast, on mul väga head mälestused- alati tasakaalukas ja õiglane. Reaalaineid mul pea ei võtnud, aga lugeda ja kirjutada meeldis küll. Kirjandite eest olidki mu kooliaja vähesed viied. Sõpradele kirjutasin pikki kirju, lehtede ääredki said ristipidi ruumipuudusel täis. Ise sain vastuseid stiilis- tere, kuidas sina elad, mina elan hästi...
Kooli kogumikku ei osanud ma aga hoolimata klassikaaslaste õhutamistest midagi kirjutada, vaid paar mälestuspildikest saatsin.
Nii ma siis seisin ja lugesin tol õhtul oma paar tundi jutti, ikka jope ja mütsiga... Ilme võis näol küll ebaminulik olla, sest tuppa vaadanud järglane küsis: "Mis teed?" Torkasin talle avatud RAAMATu pihku ja ütlesin: "Leia pildilt emme!" Vaatas ja pakkus ühte ja teist ning kui lõpuks enda peale osutasin, ütles, et see oli jah üks kahtlusalune. :)))
Ei mäleta enam mitu aastat, et oleksin iseendale raamatuid ostnud. Teistele küll jah, kingiks, ja lastelastele. Ise olen neid saanud ka kingituseks. Kõikidest telefonipakkujateski saan lausega "Vabandage, ma töötan raamatukogus", lahti. Ja nüüd siis otsus osta. Üks RAAMAT!
Meelde tuli ühe juhututtava jutt sellest, kuidas ta oma kodukandi raamatukogus Arvo Kukumäe raamatut sirvima hakkas ja siis seda riiulite vahel pikka aega luges. Ma veel imestasin, et miks ta siis ometi ei istunud, igas raamatukogus on ju mõnigi tool... Ja nüüd ise samamoodi seistes lugesin. Vähemalt tuli jälle meelde, mida tähendab "ennastunustavalt".
FB-st on vanade tuttavate leidmisel palju abi olnud. Nii "jagaski" seal klassiõde Karin, et IV keska kohta on raamat lõpuks valmis saanud ja koolis toimub esitlus. Minul muidugi just tööaeg! Nii kahju! Palusin tal siis mulle üks ära osta ja sellel ma tol õhtul just järel käisingi.
Esimest korda seda kätte võttes jooksis soe jutt sõrmedest läbi. Ehkki kaaned on tugevast materjalist, oli tunne, et hoian käes sooja pehmet elusolendit. See tunne oli linnas, Karini kodus. Omas kodus võtsin raamatu kärsitult kotist ja pärast esiridade silmadega haaramist lappasin kähku lehti kuni 20. lennuni ja püsti seistes lugesin ja lugesin...Ja siis miski nagu sundis mind ka tagantpoolt ühte lendu uurima. Hoidsin lugedes end tagasi, et kirjutaja nime mitte vaadata. Ometi oli juba esimese reaga selge, kelle "käekiri" see on. Lugedes kuulsin isegi ta häält ja intonatsiooni. Kes-mis, seda ma siia ei kirjuta, reedan vaid, et tegemist on 34. lennuga. Vihjeks- ta on meie vallaga seotud.
Mari Raidmetsast, raamatu kokkupanijast, on mul väga head mälestused- alati tasakaalukas ja õiglane. Reaalaineid mul pea ei võtnud, aga lugeda ja kirjutada meeldis küll. Kirjandite eest olidki mu kooliaja vähesed viied. Sõpradele kirjutasin pikki kirju, lehtede ääredki said ristipidi ruumipuudusel täis. Ise sain vastuseid stiilis- tere, kuidas sina elad, mina elan hästi...
Kooli kogumikku ei osanud ma aga hoolimata klassikaaslaste õhutamistest midagi kirjutada, vaid paar mälestuspildikest saatsin.
Nii ma siis seisin ja lugesin tol õhtul oma paar tundi jutti, ikka jope ja mütsiga... Ilme võis näol küll ebaminulik olla, sest tuppa vaadanud järglane küsis: "Mis teed?" Torkasin talle avatud RAAMATu pihku ja ütlesin: "Leia pildilt emme!" Vaatas ja pakkus ühte ja teist ning kui lõpuks enda peale osutasin, ütles, et see oli jah üks kahtlusalune. :)))
Ei mäleta enam mitu aastat, et oleksin iseendale raamatuid ostnud. Teistele küll jah, kingiks, ja lastelastele. Ise olen neid saanud ka kingituseks. Kõikidest telefonipakkujateski saan lausega "Vabandage, ma töötan raamatukogus", lahti. Ja nüüd siis otsus osta. Üks RAAMAT!
Meelde tuli ühe juhututtava jutt sellest, kuidas ta oma kodukandi raamatukogus Arvo Kukumäe raamatut sirvima hakkas ja siis seda riiulite vahel pikka aega luges. Ma veel imestasin, et miks ta siis ometi ei istunud, igas raamatukogus on ju mõnigi tool... Ja nüüd ise samamoodi seistes lugesin. Vähemalt tuli jälle meelde, mida tähendab "ennastunustavalt".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar